Minu presidendiralli :)
–
Olen siis nüüd otsustanud, et kandideerin Eesti Õdede Liidu presidendiks. Otsus ei tulnud kergelt. Esimene ettepanek tehti mulle Tallinna piirkonna poolt juba kevadel, siis ütlesin kindlalt -"mõtlen peale tänase töölepingu lõppu". Juulis olin nii väsinud, et ei jõudnud nagu ühtki mõtet mõelda... Augusti keskpaigas hakkasin süvenema, kui mulle laekus järjest küsimusi ja mõtteid seonduvalt uue põhikirja projektiga.
Mõtlesin päris tõsiselt kahest asjast: kas töö ikka on elu mõte ning millist tööd ma südamest teha tahan? Kõlab klišeena või peaaegu filosoofiliselt, eks? A la - olla või mitte olla?
Olen suve jooksul avastanud nii palju huvitavat, millega tegeleda või - mida võiks õppida. Meie ühiskond on tegelikult veel väga eelarvamuslik. Kui üks rektor lahkub, siis arvatakse et ta ei saa kohe kindlasti minna tööle näiteks baaridaamina. Vähesed mõtlevad, et äkki see on tema unistus ja võib olla saaks temast just oma inimestetundmise tõttu väga äge baaridaam... aga ma vähemalt usun sellisesse tolerantsesse tuleviku Eestisse. Baaridaami elu ma ka hetkel veel ei planeeri ;)
Läbi nii filosoofiliste kui maiste arutelude iseendaga, perega, endiste ja tulevaste kolleegidega, jõudsin lõpuks otsusele - tervishoiusüsteem on mind alati on paelunud. Alustasin oma haridusteed velskri kutse omandamisest. Patsiendina tean, et päriselt patsiendikesksuseni on meil veel pikk tee minna. Täna on süsteemis keerulised ajad. Lahendused on küll eelkõige riigi kätes aga riik=meie ise, vajab abi, vahel ka survestamist või vastuvaidlevat partnerit. Eesti Õdede Liit saab olla selliseks partneriks.
Viimase tilgana karikas (kõige paremas mõttes), mis pani i le täpi, olid inimesed. Need mitmed inimesed, kes mulle helistasid, minuga rääkisid, minuga kohtusid, just need kes mind veensid - õdedel on mind vaja. Aitäh Teile! Just tänu inimestele andsin ma lõpuks lubaduse kandideerimiseks. Minu otseütlemine ja väheldane käredus asjaajamises, on kindlasti nii kasuks kui kahjuks. Üks on aga kindel - ma armastan inimesi, kes ei keeruta, kes julgevad küsida (ükskõik milliseid küsimusi) ja kes suudavad ka ise vastutust võtta. Ma usun siiralt, et selliseid inimesi on Eesti Õdede Liidus palju.
Kõige lihtsam valik oleks mulle olnud jätkata kõrgkoolis - turvaline, mugav, tuttav. Mugavustsoon aga lihtsalt pole minu jaoks. Väljumine tuttavast ja turvalisusest nõuab julgust, ettevõtlikkust ja otsustavust. Ja nii minuga ongi.
Kandideerin. Valimised toimuvad 29.septembril. Jääge kuuldele.
Olen suve jooksul avastanud nii palju huvitavat, millega tegeleda või - mida võiks õppida. Meie ühiskond on tegelikult veel väga eelarvamuslik. Kui üks rektor lahkub, siis arvatakse et ta ei saa kohe kindlasti minna tööle näiteks baaridaamina. Vähesed mõtlevad, et äkki see on tema unistus ja võib olla saaks temast just oma inimestetundmise tõttu väga äge baaridaam... aga ma vähemalt usun sellisesse tolerantsesse tuleviku Eestisse. Baaridaami elu ma ka hetkel veel ei planeeri ;)
Läbi nii filosoofiliste kui maiste arutelude iseendaga, perega, endiste ja tulevaste kolleegidega, jõudsin lõpuks otsusele - tervishoiusüsteem on mind alati on paelunud. Alustasin oma haridusteed velskri kutse omandamisest. Patsiendina tean, et päriselt patsiendikesksuseni on meil veel pikk tee minna. Täna on süsteemis keerulised ajad. Lahendused on küll eelkõige riigi kätes aga riik=meie ise, vajab abi, vahel ka survestamist või vastuvaidlevat partnerit. Eesti Õdede Liit saab olla selliseks partneriks.
Viimase tilgana karikas (kõige paremas mõttes), mis pani i le täpi, olid inimesed. Need mitmed inimesed, kes mulle helistasid, minuga rääkisid, minuga kohtusid, just need kes mind veensid - õdedel on mind vaja. Aitäh Teile! Just tänu inimestele andsin ma lõpuks lubaduse kandideerimiseks. Minu otseütlemine ja väheldane käredus asjaajamises, on kindlasti nii kasuks kui kahjuks. Üks on aga kindel - ma armastan inimesi, kes ei keeruta, kes julgevad küsida (ükskõik milliseid küsimusi) ja kes suudavad ka ise vastutust võtta. Ma usun siiralt, et selliseid inimesi on Eesti Õdede Liidus palju.
Kõige lihtsam valik oleks mulle olnud jätkata kõrgkoolis - turvaline, mugav, tuttav. Mugavustsoon aga lihtsalt pole minu jaoks. Väljumine tuttavast ja turvalisusest nõuab julgust, ettevõtlikkust ja otsustavust. Ja nii minuga ongi.
Kandideerin. Valimised toimuvad 29.septembril. Jääge kuuldele.
Lisa kommentaar