Minu ema suri 

Tühjus tuleb alati hiljem.
Esimesel nädalal on vaja nii palju teha:
1. korraldada matuseid, mis tähendab palju väikeseid otsuseid - perearstiga kontakt, et saada surmatunnistust (muideks meil on Eestis kokku leppimata kas surmatõend võiks liikuda vaid elektrooniliselt), matusekorraldajaga läbi rääkida krematoorium, kirst, aeg, koht, urn, lilled, kõneleja ja kõne;
2. peielaud - suurus ja söök, INIMESED kellele teatada ja nende kontaktid;
3. surmakuulutus kuhu ja milline ja kui suur,
4. urni matmine ja hauakivi/-plaat (mis meie puhul jääb alles suvesse)
5. otsustada kas kirst kinni või lahti, matused ja peielaud "üle elada"

Need osad olid tegelikult lihtsad, sest meil olid need läbi räägitud. Ja kus ise jäin stoppama, siis lapselapsed ehk meie lapsed, teadsid kindlalt kuidas vanaemale oleks meeldinud …
Lisaks tuleb siis veel
6. taotleda matusetoetust
7. lõpetada või muuta lepinguid/tellimused jms, mis siiani ema nimel, vahetada ema meiliaadress kõikjal enda oma vastu
8. algatada pärimisprotsess
9. korrastas ema elamine sh viia ära toit toidukappi ja jagada seda naabritega, vaadata üle kelder et kergesti riknevaid asju kuhugi maha ei jääks
10. võtta elektri ja veenäidud, vaadata üle kõik olulised paberid.

ja lõpuks, rääkida, rääkida, rääkida, rääkida omavahel lähedastega, et keegi ei jääks kurbade mõtetega üksi.

Mina kõnelesin ema matustel, kirjutasin pika kõne ja suutsin selle kenasti ette lugeda/maha rääkida. Matusebüroo pidas seda pigem kummaliseks ja ei kiitnud seda heaks. Ema aga ei tahtnud, et räägiks keegi, kes teda päriselt ei tundnud.

Ema tahtis et kohaletulnutele antakse süüa aga meelest tuli pidada, et "ega nad Siberist jala ei tulnud"  ja seega valisime söögid, mis olid korraldajatele "ebatraditsioonilised" aga emale meeldivad ning kõik kohaletulnud jäid rahule.

Matustel ei olnud traditsioonilist muusikat, lapselaps mängis alustuseks kitarri kui inimesed tulid ja avaldasid kaastunnet. Matused lõpetas hoopiski laul, mis tuli kõlaritest. Matustel oli palju toredaid meenutusi nii minu kõnes kui ka peielauas. 

Matused olid ise tehtud ja inimlikud. Mitmel korral jõudsin mõelda: on aeg et muutuksid ka meie, eestlaste, matusekombed. Muidugi mitte neil, kes teavad täpselt kuidas nad oma matusekorraldust tahavad aga viin, kartul, kapsas ja sealiha on oma elu ära elanud. Alkohol ei peida leina.

Mina ei nutnud matustel. Minu pisarad kuuluvad mulle, mitte maailmale. Muidugi leian end seismas ja mõtlemas mõtteid, mis on kurvad. Muidugi leiad asju, mida tahaks veel emaga koos teha. Muidugi lähevad silmad veekahkvele, kui astud tema korterisse ja võtad kätte tema asjad. Kuid kõik oli räägitud, palju oli tehtud ning alati tahaks pisut veel.

Lõik matusekõne lõpust:

Mitte ükski surm ei tule mitte kunagi päris õigel ajal. Isegi siis kui inimene on väga haige ja suisa surma ootab. Vahel võib tulla surma hilja või vara aga see ei tule mitte kunagi täpselt siis kui on õige aeg, sest õiget aega polegi.

Ilmselt jääb peaaegu alati tunne, et oleks olnud vaja veel natuke aega. Emal olid plaanid. Plaanid nii selleks nädalavahetuseks kui ta suri kui ka järgmiseks. Esmapilgul tundub ju alati ebaõiglane kui plaane ei saa ellu viia AGA mõelgem teisiti

Kui on plaanid on lootus

Kui on lootus siis on kergus ...

On loomulik matta oma vanemaid. Ükskõik kui raske see ka pole.