Mina patsiendina
–
Olin esinejaks transplantatsioonikongressil, mis toimus esmakordselt Eestis. Esimene paneelsessioon käsitles teemat, mille võiks lühidalt tõlkida: Kas transplantatsioon on luksus või inimõigus?
Sessioonis tehti ülevaade nii väikese Eesti väikesest transplantatsioonikeskusest kui käsitleti ka näiteks ökonomisti poolt - kas siirdamine on rahaliselt mõistlik või kirurgi vaadet - kas siirdamisotsused on alati õiglased või kuidas teha need võimalikult õigesti st et kõik toimuks õigel ajal, õiges kohas. Ühtlasi arutati kas siirdamine suures keskuses on parem kui väiksemas keskuses.
Mina, ainukese naisena selles paneelis, tõin mängu veel ühe teguri - WHO tervise definitsiooni ning selle PÄRIS mõistmise. Tervis on tasakaal! Sisuliselt kõige vahel sinu elus. Kuigi definitsioon on päris aastast 1948, siis kehtib selle mõte tänaseni - tasakaal vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu vahel, mitte ainult haiguse puudumine - see on TERVIS.
Meie tänane väljakutse ei ole ainult küsimuses, mida suudame maksta ja mida mitte. Meie tänane olulisim väljakutse on panna inimesed uuesti mõistma kui palju nende tervisest on nende enda kätes sh ka siis kui neil on juba diagnoositud mõni haigus, mille ravi on eluaegne. Üha enam levib kaks suhteliselt ohtlikku hoiakut:
1 keha ravib ennast ise - siia kuuluvad ka inimesed, kes usuvad eelkõige igasuguseid posijaid ning on sageli ka vaktsiinivastased
2 kui ma juba tulin arsti juurde, siis teie tehke mind terveks a la andke mingi tablett või miskit
Ükski tablett, operatsioon vms ei ravi sind nagu naksti terveks. Ükski arstilkäik ei ole võluvits. Kroonilised haigused vajavad pidevalt õiged valikuid ja iseendast hoolimist sh õigel ajal õigete ravimite võtmist, ravikuuride lõpuni tegemist, kehakaalu vähendamist või rohkem liikumist, piisavat und ja täisväärtuslikku toitu. KUID LISAKS vajab igasugune tervenemine ka tasakaalu sinu töö ja isikliku elu, sinu füüsilise liikumise ja vaimse tervise vahel, häid sotsiaalseid suhteid ja teisi toetavaid inimesi- suhteid sinu ümber.
Me peame oluliselt rohkem pöörama tähelepanu sellele, mida saab teha väliste vahenditega ja mida peab tegema igaüks ise! Ühtlasi peame me inimesele ravi pakkudes arvestama, mis mõjutab ravitulemusi veel peale selle mida me talle "välja kirjutame".
Mina, ainukese naisena selles paneelis, tõin mängu veel ühe teguri - WHO tervise definitsiooni ning selle PÄRIS mõistmise. Tervis on tasakaal! Sisuliselt kõige vahel sinu elus. Kuigi definitsioon on päris aastast 1948, siis kehtib selle mõte tänaseni - tasakaal vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu vahel, mitte ainult haiguse puudumine - see on TERVIS.
Meie tänane väljakutse ei ole ainult küsimuses, mida suudame maksta ja mida mitte. Meie tänane olulisim väljakutse on panna inimesed uuesti mõistma kui palju nende tervisest on nende enda kätes sh ka siis kui neil on juba diagnoositud mõni haigus, mille ravi on eluaegne. Üha enam levib kaks suhteliselt ohtlikku hoiakut:
1 keha ravib ennast ise - siia kuuluvad ka inimesed, kes usuvad eelkõige igasuguseid posijaid ning on sageli ka vaktsiinivastased
2 kui ma juba tulin arsti juurde, siis teie tehke mind terveks a la andke mingi tablett või miskit
Ükski tablett, operatsioon vms ei ravi sind nagu naksti terveks. Ükski arstilkäik ei ole võluvits. Kroonilised haigused vajavad pidevalt õiged valikuid ja iseendast hoolimist sh õigel ajal õigete ravimite võtmist, ravikuuride lõpuni tegemist, kehakaalu vähendamist või rohkem liikumist, piisavat und ja täisväärtuslikku toitu. KUID LISAKS vajab igasugune tervenemine ka tasakaalu sinu töö ja isikliku elu, sinu füüsilise liikumise ja vaimse tervise vahel, häid sotsiaalseid suhteid ja teisi toetavaid inimesi- suhteid sinu ümber.
Me peame oluliselt rohkem pöörama tähelepanu sellele, mida saab teha väliste vahenditega ja mida peab tegema igaüks ise! Ühtlasi peame me inimesele ravi pakkudes arvestama, mis mõjutab ravitulemusi veel peale selle mida me talle "välja kirjutame".
Lisa kommentaar