Me peame mõtlema ja tegutsema teisiti, kui siiani
–
Ma ei ole majandusteadlane. Viimasel ajal olen aga oluliselt rohkem kursis riigieelarve ja seda mõjutavate teguritega. Kõik see info on pannud mind mõtlema kahele ebamugavale asjale - esiteks me mõtleme üle, nii oma prognoosides kui ka regulatsioonides jt ennustustes ja teiseks me mõtleme "vanamoodi". Hulluks läheb asi aga seepärast, et me toetume neile kahele ja loodame, et tulevikus läheb teisiti.
Püüan pisut näitlikustada miks mulle niimoodi on hakanud paistma.
Näiteks tahame me majandust elavdada aga mõtleme selle all, et miks inimestel on pangaarvetel palju sääste ja nad asju ei osta? Samal ajal on meie armsal maakeral ületarbimine ja keskkonna probleemid. Kui aus olla, siis võiksime ju päriselt vähem tarbida? Ja säästud võiksid kuluda ära pigem eluaseme soetamisele, reisimisele, lastele ehk me peaksime panustama elamumajandusse, lastele erinevate tegevuste ja tegevuskohtade loomisesse ning ka liikumisvõimaluste suurendamisele Eestis välja ja sisse. Majandust elavdavad inimesed, kellel mõte liigub, on julgust teha suuri otsuseid, luua uudseid teenuseid ning tuua/luua Eestisse suuri ettevõtteid + olemasolevate teenuste laialdasem pakkumine sh eelisarvestades Eestis elavate inimeste vajadustega! (ehk tervishoiuteenuste pakkumine pole hea mõte, küll aga geeniandmete kogumine ja jagamine jms uus/uuendusmeelne tegevus) sh kindlasti oleks meil potentsiaali teadus-arendustegevuse osas (eriti arvestades eestlaste 110% kohusetunnet).
Me nutame autoturu languse pärast aga samal ajal tahaksime, et inimesed sõidaks vähem autodega. Autodega sõitmise vähendamiseks peaksime oluliselt ümber korraldama ühistrantspordi, nii et see oleks ka päriselt odavam ja mugavam. Täna on ikka veel nii, et kui mul on kaks inimest autos, siis on odavam ja kiirem sõita Tartu Tallinna vahel oma autoga (kui bensiinihind muidugi lakke kihutab ja piletihinnad mitte, siis vb tekib muutus). Linnades liikumisega on samasugune seis, inimesed peaksid saama mugavalt liikuda jala + jalgrattaga + bussiga, autoga ka, kuid see peaks olema pigem viimane valik. Tartus näiteks kisub aga ikka auto poole, sest jala liikudes on su suu ja silmad liiva täis (tänavate koristus, eriti kevade-sügisperioodil on äärmiselt halb) ning rattateed haihtuvad endiselt ehk tuleb olla äärmiselt ettevaatlik oma liikumisvalikutes.
Samal ajal on meie üks suurimaid probleeme vaimse tervise kriis, eriti tuntavalt noorte seas, kuid üha enam esineb läbipõlemist töötavatel täiskasvanutel. Ja see on üks majanduslanguse tegureid, kui inimesed on tööturult eemal! Üks mis selle kriisi vastu pisutki aitaks on inimeste teadvustamine, et liikumine, piisav puhkamine, sotsiaalselt aktiivsed tegevused, on hädavajalikud. Noorte puhul saame ja peame neid põhimõtteid päriselt rakendama lasteaias, koolis ja huviringides, kuid ka täiskasvanute puhul on vajalik erinevatele lahendustele keskenduda. Iga lisanduv püha arvestatakse meil ümber majanduse miinuseks, seega justkui ei tohiks ka rääkida töönädala lühendamisest jms. Näiteks on mul aga kogemus, kuidas lubades inimestel teha suveperioodil ametlikult 4 päeva nädalas, pool kuni tund aega pikemalt tööd ning lõpetada reedene tööpäev vahemikus kell 12-14, toob kaasa rõõmu ja rahulolu töötajatele ning ei lisa kulusid tööandjale. Muidugi on siin konks, et see sobib vaid kontoritööd tegevatele inimestele, KUID kas me ei peakski mõtlema, et rohkem puhkust ja vabadust ise otsustada loob parema vaimse tervise aluse?
Graafikuga töötamine sh öötöö on organismile äärmiselt kurnav. Kui näiteks peremeditsiinis on pühad ja nv vabad, siis haiglates, hooldekodudes töötavad inimesed on vahelduva eduga valves nii pühade ajal kui ka öösel. Neile peaks kehtima lisapuhkus, näiteks kasvõi iga kolme aasta tagant 2 lisanädalat. Niimoodi saaksime kauem tööl püsivad inimesed, kelle tervis ja töövõime on seetõttu paremad. Tänane suurem kulu taandub aastatega tuluks sh väiksemaks kuluks ka tervishoiusüsteemile.
Me räägime, et Eestis on tööviljakus äärmiselt madal. Miks? Ühelt poolt ei arenda me nii palju kui võiks, siin omakorda on põhjuseks inimesed, keda ei arendata või kes ei soovi areneda, teiselt poolt justkui raha vähesus. Meelde tuleb üks meem, kus meie eelkäijad koopainimesed tõukasid vankrit, millel neljakandilised rattad alla ja neil polnud aega kuulata leiutajat, kes pakkus vankrile ümmargusi rattaid. Sellist mõtteviisi kohtab KOHUTAVALT palju riigi ja KOV ja ka tervishoiu tasandil.
Parandades üksikut määrust või üksikut seadust, ei jõua me eriti kaugele. Midagi pole öelda - pikk plaan, mis on riigi jaoks ühtne tervik, tooks teistmoodi tuleviku! Mõttemustritest lahtilaskmine aitab meid edasi. See mis majanduses enne töötas, ei tööta enam täna - see on küll täiesti kindel!
Näiteks tahame me majandust elavdada aga mõtleme selle all, et miks inimestel on pangaarvetel palju sääste ja nad asju ei osta? Samal ajal on meie armsal maakeral ületarbimine ja keskkonna probleemid. Kui aus olla, siis võiksime ju päriselt vähem tarbida? Ja säästud võiksid kuluda ära pigem eluaseme soetamisele, reisimisele, lastele ehk me peaksime panustama elamumajandusse, lastele erinevate tegevuste ja tegevuskohtade loomisesse ning ka liikumisvõimaluste suurendamisele Eestis välja ja sisse. Majandust elavdavad inimesed, kellel mõte liigub, on julgust teha suuri otsuseid, luua uudseid teenuseid ning tuua/luua Eestisse suuri ettevõtteid + olemasolevate teenuste laialdasem pakkumine sh eelisarvestades Eestis elavate inimeste vajadustega! (ehk tervishoiuteenuste pakkumine pole hea mõte, küll aga geeniandmete kogumine ja jagamine jms uus/uuendusmeelne tegevus) sh kindlasti oleks meil potentsiaali teadus-arendustegevuse osas (eriti arvestades eestlaste 110% kohusetunnet).
Me nutame autoturu languse pärast aga samal ajal tahaksime, et inimesed sõidaks vähem autodega. Autodega sõitmise vähendamiseks peaksime oluliselt ümber korraldama ühistrantspordi, nii et see oleks ka päriselt odavam ja mugavam. Täna on ikka veel nii, et kui mul on kaks inimest autos, siis on odavam ja kiirem sõita Tartu Tallinna vahel oma autoga (kui bensiinihind muidugi lakke kihutab ja piletihinnad mitte, siis vb tekib muutus). Linnades liikumisega on samasugune seis, inimesed peaksid saama mugavalt liikuda jala + jalgrattaga + bussiga, autoga ka, kuid see peaks olema pigem viimane valik. Tartus näiteks kisub aga ikka auto poole, sest jala liikudes on su suu ja silmad liiva täis (tänavate koristus, eriti kevade-sügisperioodil on äärmiselt halb) ning rattateed haihtuvad endiselt ehk tuleb olla äärmiselt ettevaatlik oma liikumisvalikutes.
Samal ajal on meie üks suurimaid probleeme vaimse tervise kriis, eriti tuntavalt noorte seas, kuid üha enam esineb läbipõlemist töötavatel täiskasvanutel. Ja see on üks majanduslanguse tegureid, kui inimesed on tööturult eemal! Üks mis selle kriisi vastu pisutki aitaks on inimeste teadvustamine, et liikumine, piisav puhkamine, sotsiaalselt aktiivsed tegevused, on hädavajalikud. Noorte puhul saame ja peame neid põhimõtteid päriselt rakendama lasteaias, koolis ja huviringides, kuid ka täiskasvanute puhul on vajalik erinevatele lahendustele keskenduda. Iga lisanduv püha arvestatakse meil ümber majanduse miinuseks, seega justkui ei tohiks ka rääkida töönädala lühendamisest jms. Näiteks on mul aga kogemus, kuidas lubades inimestel teha suveperioodil ametlikult 4 päeva nädalas, pool kuni tund aega pikemalt tööd ning lõpetada reedene tööpäev vahemikus kell 12-14, toob kaasa rõõmu ja rahulolu töötajatele ning ei lisa kulusid tööandjale. Muidugi on siin konks, et see sobib vaid kontoritööd tegevatele inimestele, KUID kas me ei peakski mõtlema, et rohkem puhkust ja vabadust ise otsustada loob parema vaimse tervise aluse?
Graafikuga töötamine sh öötöö on organismile äärmiselt kurnav. Kui näiteks peremeditsiinis on pühad ja nv vabad, siis haiglates, hooldekodudes töötavad inimesed on vahelduva eduga valves nii pühade ajal kui ka öösel. Neile peaks kehtima lisapuhkus, näiteks kasvõi iga kolme aasta tagant 2 lisanädalat. Niimoodi saaksime kauem tööl püsivad inimesed, kelle tervis ja töövõime on seetõttu paremad. Tänane suurem kulu taandub aastatega tuluks sh väiksemaks kuluks ka tervishoiusüsteemile.
Me räägime, et Eestis on tööviljakus äärmiselt madal. Miks? Ühelt poolt ei arenda me nii palju kui võiks, siin omakorda on põhjuseks inimesed, keda ei arendata või kes ei soovi areneda, teiselt poolt justkui raha vähesus. Meelde tuleb üks meem, kus meie eelkäijad koopainimesed tõukasid vankrit, millel neljakandilised rattad alla ja neil polnud aega kuulata leiutajat, kes pakkus vankrile ümmargusi rattaid. Sellist mõtteviisi kohtab KOHUTAVALT palju riigi ja KOV ja ka tervishoiu tasandil.
Parandades üksikut määrust või üksikut seadust, ei jõua me eriti kaugele. Midagi pole öelda - pikk plaan, mis on riigi jaoks ühtne tervik, tooks teistmoodi tuleviku! Mõttemustritest lahtilaskmine aitab meid edasi. See mis majanduses enne töötas, ei tööta enam täna - see on küll täiesti kindel!
Lisa kommentaar