Ma armastan Toompea hommikusi tühje koridore

Inimesed, kes selles majas liiguvad, on kuidagi teistmoodi. Näiteks on Riigikogus liikudes tavaks viiskalt teretada igaüht, ükskõik kas tead või tunned ning ükskõik kus inimest kohtad. Teretamise oskus ja harjumus on seal tõsiselt toredad. Kõiki inimesi ma muidugi seal  kohanud veel pole, aga loodetavasti on teretamine seal nakkav.

Olen oma elus teinud ära mitmeid asju, millest olen unistanud. Üks nendest oli ka võimalus Toompea koridorides liikuda. Alles seal kohapeal olles sain ma kinnitust, et poliitik olla pole minu elu eesmärk. Õiged asju aga ära teha, on mu eesmärk küll. Kui selleks on vaja teha poliitikat, siis ok. 

Mida ma aga kogu aeg, läbi oma erinevate ametite olen teinud, on tervishoiusüsteemi paremaks muutmine. Patsiendina näen nii vajadusi kui ka võimalusi asjade muutmiseks.  Õpetajana õdesid õpetades, rektorina õppekeskkonda paremaks muutes ja õppejõudude arengut toetades, Õdede Liidu presidendina seadusandlust uuendades, konsensulepet - ning palgakokkuleppeid sõlmides - kõik need tegevused on tervihoius midagi muutnud paremaks.  Tegelikult olen ma kogu aeg edasi liikunud selleks, et teha rohkemates kohtades muutuseid ja viies lõpuks ellu tervishoiupoliitika muudatused. Poliitika koridoridesse olen jõudnud just seetõttu, et ka sealtkaudu tervishoiuvaldkonna arengut mõjutada.

Mul on alati kindel plaan teha nii palju kui ma vähegi jaksan asju paremaks, inimestele kes ise ei jaksa. Selleks ei pea olema muud kui inimene, kellel on soov, tahe, oskused. Võimalused tuleb ise luua. Nüüd proovin Riigikogu koridorides sedasama teha, mida kogu elu olen teinud.