Lähedaste ettevalmistamine ja tugi
–
Alati jääb küsimus õhku kui palju ja mida rääkida enne. Kuna siirdamisoperatsioon toob kaasa suure elumuutuse ning paljud asjad jäävad elu lõpuni teistsuguseks kui enne operatsiooni, siis ... Kindlasti peab ka sugulaste-lähedast jaoks olema informatsiooni ENNE. Nii väheneb pärast stress ja hirm, mis paratamatult tekivad. Mida võiks kaaluda?
1. Kirjalik juhis lähedastele ja patsiendile siis kui inimene pannakse siirdamisnimekirja. Milles elementaarne kirja pandud, mida pärast operatsiooni oodata, vältida, karta, jälgida, milles toetada, kuidas reageerida kui pt reageerib erinevatele ravimitele. Lisaks mida teha või hoopis vältida esimesel kuul, kolmel kuul ja esimesel poolaastal.
Ideaalis peaks siirdamisnimekirja võtmisel ja enne operatsiooni toimuma lähedaste ja siirdamismeeskonna liikm(te)ga kohtumine, kus räägitakse läbi mis toimuma hakkab. Patsiendina on kurnav seda kõikidele ise selgitada. Pealgi ei ole tänases süsteemis ka patsiendil endal piisavalt informatsiooni. Tunded on segased ning päriselt oled igapäevaste tegevustega nii hõivatud, et ei jaksa. Isegi vahel ei jaksa öelda kuidas end tunned.
2. Lähedastele ja patsiendile on vajalik psühholoog. Isegi kui nad ise seda ei arva vajavat, peaksid kõik kasvõi korra kohustuslikult käima siirdamismeeskonna psühholoogi juures.
Kui teatakse, siis võidakse üle mõelda. Kui ei teata, siis ei osata pärast toime tulla. Igal juhul on selles situatsioonis oluline emotsioonidega toimetulek ning arusaamine kui palju saab üksteist toetada. Tegemist on väga suure stressiolukorraga kõigi jaoks.
3. Sõbrad tahavad samuti informatsiooni ja samas tuleb aru saada, et lähedased ise on paljude erinevate emotsioonide kütkes, seega on neil raske infot vahendada. Just seetõttu on hea kui ollakse lihtsalt olemas ja küsitakse - kuidas sul päriselt läheb ...
Alati ei jõua kõigile ükshaaval infot anda, ka seetõttu pean ma blogi. Lisaks loodan väga et tulevikus siirdamisnimekirja jõudvad inimesed satuvad siia ja leiavad infot mis neid nende teekonnal toetab.
Eestlaslikult me ei räägi võimalusest et sinu lähedane ei pruugi seda kõike üle elada. Peaksime aga ka seda tegema. Sureme me ükskord kõik. Kui oleme suutnud rääkida kõige raskematest võimalustest siis oleme võtnud ühe mure, mille saab nn "kasti panna, kasti sulgeda ja kõrvale tõsta". Kui me ei räägi, siis see kummitab meid pidevalt. Õõnestades seesmiselt rohkem kui oskame arvata.
Alati kui minu käest küsiti - kas olete siirdamiseks valmis... ütlesin ma, et minul on selles situatsioonis kõige kergem, sest halval juhul ei tea mina sellest midagi ja heal juhul on kõigil hea.
Õnneks on nüüd ka kopsusiirdamismeeskonnaga liitunud psühholoog ja usun et koostöös suudame ühel hetkel teha juhised lähedastele, mida jagada enne. Loomulikult on inimesed erinevad ja sõltub paljudest komponentidest kuidas asju võetakse või asjadesse suhtutakse. Isegi lihtsamate haiguste või operatsioonide puhul ei ole meil täna patsientidel sageli piisavalt informatsiooni, rääkimata siis nii mastaapsetest tegevustest.
Mina muidugi olen küsija ja minu pere ka. Arstid ja õed on ülitublid ja teevad täna väga palju asju ära entusiasmist, ise infot kogudes, tõlkides ning patsiendile materjali välja printides. Püüan nii palju aidata kui oskan ehk olen alustanud nn enne materjalide kokkupanekut. Ilmselt tuleb kogemusnõustaja kursuse läbimine järgmise aasta plaani võtta;)
Olen jälginud ühe 12 aastat tagasi kopsusiirdatud, sama diagnoosiga, noore siirdamisjärgset elu ja saanud tema postitustest vajalikku infot. Kopsusiirdatuid on meil Eestis vähe ja eestlased pole väga jagaja rahvas aga jagamine aitab. Aitab seegi kui saad oma mõtted ja tunded endast välja. Kopsusiirdamismeeskonna arstid, õed ja psühholoog on ka lihtsalt rääkimise, arutamise ja isegi erinevate tunnete ärakuulamiseks hädavajalikud ning teevad täna tõesti üle töö piiride südamega tööd. Aitäh neile!
Tahan siinkohal öelda suured tänud nii oma lähedastele kui ka sõpradele, kes on olnud päriselt olemas, kes on aru saanud et vahel aitab ka lihtne pai, isegi kui see on virtuaalne või vahel aitab mõnest hoopis muust asjast rääkimine rohkem kui pärimine kuidas su tervis on. Tahaks ju normaalse elu juurde võimalikult kiirelt naasta. Aitäh, et olemas olete!
Ps tänane lumi on kuidagi nostalgiline ja teeb tuju helgeks :)
Ideaalis peaks siirdamisnimekirja võtmisel ja enne operatsiooni toimuma lähedaste ja siirdamismeeskonna liikm(te)ga kohtumine, kus räägitakse läbi mis toimuma hakkab. Patsiendina on kurnav seda kõikidele ise selgitada. Pealgi ei ole tänases süsteemis ka patsiendil endal piisavalt informatsiooni. Tunded on segased ning päriselt oled igapäevaste tegevustega nii hõivatud, et ei jaksa. Isegi vahel ei jaksa öelda kuidas end tunned.
2. Lähedastele ja patsiendile on vajalik psühholoog. Isegi kui nad ise seda ei arva vajavat, peaksid kõik kasvõi korra kohustuslikult käima siirdamismeeskonna psühholoogi juures.
Kui teatakse, siis võidakse üle mõelda. Kui ei teata, siis ei osata pärast toime tulla. Igal juhul on selles situatsioonis oluline emotsioonidega toimetulek ning arusaamine kui palju saab üksteist toetada. Tegemist on väga suure stressiolukorraga kõigi jaoks.
3. Sõbrad tahavad samuti informatsiooni ja samas tuleb aru saada, et lähedased ise on paljude erinevate emotsioonide kütkes, seega on neil raske infot vahendada. Just seetõttu on hea kui ollakse lihtsalt olemas ja küsitakse - kuidas sul päriselt läheb ...
Alati ei jõua kõigile ükshaaval infot anda, ka seetõttu pean ma blogi. Lisaks loodan väga et tulevikus siirdamisnimekirja jõudvad inimesed satuvad siia ja leiavad infot mis neid nende teekonnal toetab.
Eestlaslikult me ei räägi võimalusest et sinu lähedane ei pruugi seda kõike üle elada. Peaksime aga ka seda tegema. Sureme me ükskord kõik. Kui oleme suutnud rääkida kõige raskematest võimalustest siis oleme võtnud ühe mure, mille saab nn "kasti panna, kasti sulgeda ja kõrvale tõsta". Kui me ei räägi, siis see kummitab meid pidevalt. Õõnestades seesmiselt rohkem kui oskame arvata.
Alati kui minu käest küsiti - kas olete siirdamiseks valmis... ütlesin ma, et minul on selles situatsioonis kõige kergem, sest halval juhul ei tea mina sellest midagi ja heal juhul on kõigil hea.
Õnneks on nüüd ka kopsusiirdamismeeskonnaga liitunud psühholoog ja usun et koostöös suudame ühel hetkel teha juhised lähedastele, mida jagada enne. Loomulikult on inimesed erinevad ja sõltub paljudest komponentidest kuidas asju võetakse või asjadesse suhtutakse. Isegi lihtsamate haiguste või operatsioonide puhul ei ole meil täna patsientidel sageli piisavalt informatsiooni, rääkimata siis nii mastaapsetest tegevustest.
Mina muidugi olen küsija ja minu pere ka. Arstid ja õed on ülitublid ja teevad täna väga palju asju ära entusiasmist, ise infot kogudes, tõlkides ning patsiendile materjali välja printides. Püüan nii palju aidata kui oskan ehk olen alustanud nn enne materjalide kokkupanekut. Ilmselt tuleb kogemusnõustaja kursuse läbimine järgmise aasta plaani võtta;)
Olen jälginud ühe 12 aastat tagasi kopsusiirdatud, sama diagnoosiga, noore siirdamisjärgset elu ja saanud tema postitustest vajalikku infot. Kopsusiirdatuid on meil Eestis vähe ja eestlased pole väga jagaja rahvas aga jagamine aitab. Aitab seegi kui saad oma mõtted ja tunded endast välja. Kopsusiirdamismeeskonna arstid, õed ja psühholoog on ka lihtsalt rääkimise, arutamise ja isegi erinevate tunnete ärakuulamiseks hädavajalikud ning teevad täna tõesti üle töö piiride südamega tööd. Aitäh neile!
Tahan siinkohal öelda suured tänud nii oma lähedastele kui ka sõpradele, kes on olnud päriselt olemas, kes on aru saanud et vahel aitab ka lihtne pai, isegi kui see on virtuaalne või vahel aitab mõnest hoopis muust asjast rääkimine rohkem kui pärimine kuidas su tervis on. Tahaks ju normaalse elu juurde võimalikult kiirelt naasta. Aitäh, et olemas olete!
Ps tänane lumi on kuidagi nostalgiline ja teeb tuju helgeks :)
Lisa kommentaar