Kuidas ühel 2,5 aastasel päriselt läheb...
–
Lihtsalt pole olnud aega kirjutada blogisse. Ja mitte ainult seetõttu, et tööd on palju. Lisaks on minu elus ikka kogu aeg ka miskit “põnevat”. Kui korraks keerasin pead eelmise aasta suunas, siis pean nentima et liigun ikka valsitaktis - kaks kuud paremale ja siis taas vasakule ning nii läbi aastate..
Eelmisel aastal eriolukorras olime me kõik ärevad ja kui sul siis tekivad terviseprobleemid, oled topelt ärev. Nii suutsin käia kordi hambaarsti juures ning eriolukorra lõpul ka külastada kirurgi. Kõik läks õnneks. Suvel läks meil kõigil elu ilusamaks, nii ka minul. Suve lõpetasin aga mõradega luudes koos õlaliigese nihestusega. Aasta lõpul olid küll paljud asjad paremad aga käsi ikka kaugel tervenemisest. Tööd, stressi ja kõike muud sai nii palju, et detsembri lõpul olin depressiooni sügaviku äärel. Võtsin puhkuse. Päris august pääsesin...
2021 algas taas lootusrikkalt, kuna füsioterapeut võttis tõsiselt ette ja alustas tööd lihastega. Mina alustasin regulaarsete, üle päeva Body Grove tantsutrennidega. Mõlemad pingutused kandsid vilja. Veebruari keskpaigaks käsi liikus peaaegu samuti kui augustis enne õnnetust. Harjutused, nipid olid käes ning tantsimine parandas minu füüsilist ja vaimset enesetunnet võimsalt. Jalutuskäigud ja lumi aitasid veel lisaks.
Stressi vähendamine on võimatu, kuna ümberringi toimub nii palju, nii mitmeid asju on pooleli ja haiglas töötavatel inimestel on veel raskem. Ühel hetkel võtavad arstid riski ja ütlevad, et teeme selle prednisoloni taustal siiski esimese vaktsiinisüsti ära. Kõrvaltoimeid 24 tunni jooksul kaks - pea ringlus ja sütekoha valulikkus, järgmised 24 tundi on käsi ikka valus aga muidu suht ok. Rakendad kõiki tehnikaid mida sa vähegi tead ja oskad. Keskendud kramplikult igas päevas mõnele konkreetsele heale asjale ja eladki päriselt päev korraga. Iga hommikul üles tõustes ja lootes, et täna on teisiti, täna tuleb murrang, täna läheb paremaks. Ja nii ongi. Lähebki. Kus ta pääseb!
2021 algas taas lootusrikkalt, kuna füsioterapeut võttis tõsiselt ette ja alustas tööd lihastega. Mina alustasin regulaarsete, üle päeva Body Grove tantsutrennidega. Mõlemad pingutused kandsid vilja. Veebruari keskpaigaks käsi liikus peaaegu samuti kui augustis enne õnnetust. Harjutused, nipid olid käes ning tantsimine parandas minu füüsilist ja vaimset enesetunnet võimsalt. Jalutuskäigud ja lumi aitasid veel lisaks.
Ja taas pauk luuavarrest, ühel päeval lihtsalt ilmuvad sinu käele punnid ja need hakkavad sügelema. Teisel päeval on need juba ühel jalal, kolmandal päeval teisel jalal jne. Põmaki, nõgestõbi. Keegi kurat ei tea kust ja millest. Peoga antihistamiinikume ei saa manustada kuna neerud ei peaks vastu, seega taas eksperiment uue ravimiga ning peavalu kuidas seda üldisesse raviskeemi mahutada. Edasi ei midagi. Tahaks mööda seina üles ronida.... Seega hobuseannus prednioloni, mille tagajärjel lähevad paigast nii veresuhkur kui ka vererõhk. Ja loomulikult tähendab see seda, et sa ei saa ega jaksa end füüsiliselt liigutada enam nii nagu just äsja kaks kuud olid rõõmsalt teinud. Ja loomulikult ei julge keegi sellises seisus sulle covid vaktsiini süsti teha... seega veel enam stressi ja koju sulgumist.
Stressi vähendamine on võimatu, kuna ümberringi toimub nii palju, nii mitmeid asju on pooleli ja haiglas töötavatel inimestel on veel raskem. Ühel hetkel võtavad arstid riski ja ütlevad, et teeme selle prednisoloni taustal siiski esimese vaktsiinisüsti ära. Kõrvaltoimeid 24 tunni jooksul kaks - pea ringlus ja sütekoha valulikkus, järgmised 24 tundi on käsi ikka valus aga muidu suht ok. Rakendad kõiki tehnikaid mida sa vähegi tead ja oskad. Keskendud kramplikult igas päevas mõnele konkreetsele heale asjale ja eladki päriselt päev korraga. Iga hommikul üles tõustes ja lootes, et täna on teisiti, täna tuleb murrang, täna läheb paremaks. Ja nii ongi. Lähebki. Kus ta pääseb!
Lisa kommentaar