Mitu haiglat me kinni paneme?

Ometi esitavad selliseid küsimusi meie ametnikud. Tervishoiuasutuste juhid räägivad raha vähesusest ning samas kaaluvad haiglate võrgustumise küsimusi. SA Tartu Ülikooli Kliinikum on monopoolses seisundis, kuid samas peab Tartugi mõtlema sellele, kuidas maapiirkondade meditsiiniteenust korraldada. Lihtne talupojaloogika ütleb, et mida kehvem on maapiirkondades abi, seda hullemaks läheb koormus linnas.

Nii mõnedki arstid mõtlevad, kuidas mobiilse kabinetiga ringi liikudes võidab patsient ja ka patsiendi tööandja. Samas pole suurhaigla arsti saatmisest maapiirkonda  just vaimustuses, põhjuseks ikka rahastamine. Seegi mõttelõng näitab selgelt, et rahastamine on ajale jalgu jäänud ning küsimus pole alati raha vähesuses. Probleem on vales küsimuses või lihtsamalt öeldes — valest otsast alustamises. Tegelikkuses on ju nii, et kui mobiilne arstikabinet või õe vastuvõtt toimub inimese elukohale lähedal, siis vähenevad järjekorrad ka suurhaiglas. Enamus patsiente ei peagi siis lihtsalt igaks juhuks linna arsti juurde sõitma.

Mis siis on õige küsimus? Tegelikult pole kunagi vaid üht õiget. Olulisema saab siiski siduda ning tulekski ühe küsimusena esitada. Õige küsimus kõlab nii: milliseid teenuseid on meil Eestis võimalik pakkuda selliselt, et patsient saab abi ja tervisenõu oleks inimesele võimalikult lähedal?

Inimene peab saama igal poolt ühtmoodi kvaliteetset teenust.  Kvaliteet ei saa sõltuda tervishoiuasutusest ning (kvaliteedi)reeglid ei saa olla erinevates kohtades erinevad — kõigile ja kõikjal peab olema selge, kes mida teeb ja seega ka tehes vastutab. Eesti riigile on oluline, et inimesed püsiksid terved ja oskaksid end tervena hoida. Selleks on vajalik mõelda, kuidas ja kust ja kui kiireid või erinevaid kanaleid saab selleks kasutada. Uuenenud tervisekeskuste mõiste annab selleks lootust. Terviskeskusele pandud ülesandeid saab edukalt täita aga vaid siis, kui Eesti on kaetud piisava tervishoiuasutuste (sh nii tervisekeskused kui haiglad) võrgustikuga ning on reguleeritud, kuidas inimene sinna abi või nõu andvasse punkti reaalselt jõuab.

Samavõrra on riigile oluline, et patsient saab võimalikult kiiret ja professionaalset abi. Mida pikem on tervena elatud elu, seda enam saab riik majanduslikku kasu, nii inimese tööpanusest kui ka väiksematest tervishoiukuludest. Täna kustutame me tulekahjusid. Tervishoiutöötajatel on nii vähe aega, et pole võimalik inimese tervist kahjustavaid harjumusi aidata muuta või toetada patsienti ja tema lähedasi haigusest tulenevate muutustega toimetulemisel. Kõige kurvem on endiselt aga olukord, kus inimene ei saa õigel hetkel abi ja seda ei põhjusta mitte ainult inimeste teadmatus või pikad järjekorrad, vaid ka süsteemitus. Süsteemitus, kus inimesel pole aega või lihtsalt majanduslikku võimalust joosta erinevates arstide vahet, sageli isegi erinevates linnades.

Eesti kaart ja Eesti inimesed – need on kaks abimeest, et mõelda patsiendikesksema meditsiiniteenuse pakkumise peale, sh kus asuvad haiglad, kus tervisekeskused ning miks mitte ka hooldekodud. Üks “juhtumiskorraldaja” igale inimesele: selline, kes tegeleb inimesega pealaest jalatallani, vajadusel vahendades ka erinevatest meditsiiniasutustest saadud keerulist infot, õpetades, nõustades, olles ise eeskujuks ning ajades spetsialistina välja vajalikku infot või isegi eriarstiaega. Hetkel on inimese tervis või haigus ainult tema enda asi. Eesti on vaid siis edukas, kui nii haridusüsteem kui ka sotsiaal- ja tervishoid töötavad ühise eesmärgi nimel ning ühine eesmärk on lihtne – tervem Eesti inimene. On viimane aeg makrotasandi mõttelt, ehk "arv on tähtis", jõuda mikrotasandi mõtte ehk inimese juurde.

Jõudu uuele asekantslerile õigete küsimusteni jõudmisel.