Emotsioonid laste arvelt?

Mina kasvasin üksikema lapsena. Meil ei olnud alati kõigi soovide ja vajaduste täitmiseks raha. Nii jäi mul näiteks klassiekskursioonil käimata ja mäletan  “maha jäämise” tunnet. Samal ajal käisin ma tasuta ja vabatahtlikult kooli laulukooris, ujumistunnid olid tasuta aga kohustuslikud nagu ka suusatunnid. Kellel polnud suuski, sai need koolist laenata. Muusikakoolis käisin ka, selle õppemaksu ja vahendeid aitasid katta, kergelt omavahel võistlevad, vanaemad. Igal poole ei käinud ma muidugi "vabatahtlikult", vaid ema veenmisel.

Meie oleme abikaasaga üle kasvatanud kaks last, poisi ja tüdruku. Ühel neist oli hobiks korvpall ja kitarrimäng ning teisel iluvõimlemine. Kallid hobid mõlemal, sest sisaldasid nii erivarustust kui ka (välis)võistluseid. Koolis käidi laulu- ja spordiklassis aga raha sealseteks tegevusteks juurde ei küsitud. Teatripileteid ja muid väikeseid kulusid ikka oli, aga mitte igakuiselt. Hobide ja võistluste puhul otsisid vanemad sponsoreid ning hoolitsesid selle eest, et kõik lapsed saaksid osaleda. Õpetajad ja treenerid said ka kingid, kuid sadu eurosid (nagu praegu kuulen), sellele ei kulunud.

Täna on paljudel lastel võimalik õppida erinevaid põnevaid asju koolis ja kooli kõrvalt,  rohkem kui kunagi varem. Probleem on täna selles, et kes kõik  soovid ja vajadused ja anded kinni maksab? 

Kohustuslik kooliharidus on Eestis igale lapsele tasuta. Nii on kirjas Eesti põhiseaduses (paragrahv 37) kirjas. Riik annab kohalikule omavalitsusele toetuse hariduse korraldamiseks ja riik ei kirjuta kõike omavalitsustele ette. Omavalitsusel on nii võimalus kui ka kohustus riigi toetusele lisada oma panus. Seega kohustusliku kooliõpetuse osas on vastutus ja vabadus riigi ning kooli pidaja (kohaliku omavalitsuse) vahel jagatud! Kas see on hea lahendus või mitte, see pole tänane küsimus.

Võtame faktid rahastamises - HTM lehel on lapsevanematelt raha "küsimise" juhend aastast 2022! Lapsevanematel on tekkinud õigustatud küsimus -  kui palju ja mille eest on õigus koolil raha küsida. Õiguskantsler on selle küsimuse peale meelde tuletanud, et kohustuslik haridus on põhiseadusest tulenev õigus. Ehk tegelikult pole seadusandlikult või HTM poolt, mitte midagi muutunud! 

Minul emana on selles diskussiooni samuti küsimusi - kui a la Antslas saab laps koorilaulus osaleda tasuta, siis miks Tallinnas peab lapsevanem selle eest maksma? Või miks muuseumid räägivad tulu vähenemisest (sest klassiekskursioone tühistatakse) ja ei otsi koos omavalitsuste või hoopis kultuuriministeeriumiga lahendusi? Või miks mõned koolijuhid lõpetavad koolides erinevaid tegevusi, näidates demonstratiivselt, et ministeerium on keelanud neid teha, kuigi midagi pole seadusandlikult muutunud?

Tasakaalustuseks aga võiks iga lapsevaneam vastata kahele küsimusele: lapsevanemal on kohustus oma lapsele anda eeskuju - kas me teeme seda piisavalt? Lapsevanem saab toetada õpetajat lapse annete avastamisel - kas me toetame igakülgselt õpetajat?

Lahenduseks on selged kokkulepped kohustustes ja rahastamises.

Vanema eeskuju, lapsega arutelu ja vanema roll on äärmiselt suur, et laps valiks osalemise erinevates huvitegevustes. Pärast lapsevanemate osa tuleb kool ja õpetaja. Kõigil lastevanematel pole võimalik, kõik ei pea vajalikus, kõik ei märkagi lapses geeniust või lapse annet. On suur õnn, kui seda märkab õpetaja. On rõõm, kui õpetaja tahab lapses äratada huvi uute tegevuste, kultuuri või spordi vastu. Meie kohustus lapsevanemana on seda toetada, nii palju kui võimalik. Niisamuti on kooli juhil kohustus neid tegevusi toetada ning õpetajate kaelast see kohustus ära võtta.

Vabatahtlik osa koolis toimuvast või lisaks pakutavast ja selle rahastamisest, saab olla kokku lepitud kooli pidajaga ja lapsevanematega. 

Lapsi saavad ikka inimesed, mitte riik. Ükski laps ei pea jääma kõrvale, sest pere majanduslik olukord ei võimalda osaleda. Ükski lisategevus koolis, ei saa panna üksikvanemaga pere keeruliste valikute ette.

Ükski õpetaja ei pea jääma üksi erinevaid tegevusi korraldades ning raha kogudes, siin saavad aidata koolijuhid ja kohalikud omavalitsused. On see siis sihtasutus kooli juures või omavalitsuse fond/korraldus koolide jaoks, aga me kõik peame hoidma lapsi. Ühiselt otsides parimaid praktikaid ja käima lükates mõistlikke rahastamiskorraldusi, saavad kõik lapsed jätkata suusatundide, laulukooride, teatrite- ja muuseumikülastustega. 

Hoiame lapsi ja nende õpetajaid!