Elu täiskasvanute keskel
–
Ma olen ema, kelle mõlemad lapsed on nüüd ametlikult täiskasvanud. Ja mitte ainult sünniaasta järgi, vaid kuidagi terviklikult. Mul on tunne, et olen sellega ühe suure osa elutööst ära teinud. Edasi on nüüd kõik nende kätes.
Kõlab kuidagi pateetiliselt? Tegelikult on juba jupp aega selline tunne, et elu on nende enda teha. Ja et nad niikuinii otsustavad kõik ise. Juba ammu ütlevad nad mulle, et nende pärast ei maksa muretseda.
Seda aga vanemad ju lihtsalt teevad, see on justkui üks osa vanemaks olemisest et sa muretsed. Mina olen juba tähtkuju poolest selline kanaema tüüpi. Tahan teada kus laps on ja kellega ja millal umbes koju laekub jne. Kui suurem Tallinna õppima läks, siis läks ikka jupp aega enne kui "unustasin" küsida mida ta teeb või kus ja kellega käib :)
Õnneks kohtan üha rohkem oma laste sõprade seas ka selliseid vanemaid, kes tahavad samuti teada kellega, kuhu, millal, miks jne Isegi meie väikeses Eestis on nii palju kadumisi, õnnetusi, kaklusi jms et tundub lihtsam-kindlam, kui teatakse kus Sa oled ja mis Sa teed. Kui hakkasin kümmekond aastat tagasi ise autoga Tallinn - Tartu maanteel sõitma, siis tahtis näiteks ema ikka saada sõnumit, kui taas tervelt koju jõudsin. Nüüd tahan mina teada, kui ema on kusagil käinud, et kas ta on koju jõudnud.
Ma tunnen juba jupp aega kuidas ainult täiskasvanute keskel elamine annab võimaluse tegeleda iseendaga, mõelda mõtteid või võtta aega, mida enne lihtsalt ei olnud. Lihtsalt niisama logeleda ka. Meil kõigil on erinevat hobid, eesmärgid ja vajadused ja ükskõik kui head me oleme nende tasakaalus hoidmises, ikka on sul emana rohkem neid kelle üle "valvata" või "muretseda". Oluline on, et oma elu elamata ei jääks ning muretsemisest ei saaks ärevushäire.
Elagu kõik täiskasvanud lastega pered, kes on jäänud kokku nii raskuses kui rõõmus, on osanud lahkukasvamist vältida, teineteist toetada ning armastavad üksteist jätkuvalt ka siis kui linnupojad pesast väljuvad. Olgem ausad - lapsed jäävad lasteks. Sõltumata oma vanusest võivad lapsed alati tulla, Su õlal nutta, Su abi küsida, Sinuga oma suurimaid rõõme või pettumusi jagada, lohutust saada või lihtsalt leida sinu juures nurgakese kuhu elu eest vahetevahel peituda jaksu ning jõudu koguma.
Selleks need vanemad just ongi olemas. On lihtsalt suur õnn kui sul on lapsed, on õnn kui sul on elus ka veel vanemad, on ideaalne kui sul on õdesid või vendi AGA tänapäeval on LIHTSALT ÕNN see, kui su elus on kasvõi üks inimene, kes küsib - kas sa jõudsid koju ...
Seda aga vanemad ju lihtsalt teevad, see on justkui üks osa vanemaks olemisest et sa muretsed. Mina olen juba tähtkuju poolest selline kanaema tüüpi. Tahan teada kus laps on ja kellega ja millal umbes koju laekub jne. Kui suurem Tallinna õppima läks, siis läks ikka jupp aega enne kui "unustasin" küsida mida ta teeb või kus ja kellega käib :)
Õnneks kohtan üha rohkem oma laste sõprade seas ka selliseid vanemaid, kes tahavad samuti teada kellega, kuhu, millal, miks jne Isegi meie väikeses Eestis on nii palju kadumisi, õnnetusi, kaklusi jms et tundub lihtsam-kindlam, kui teatakse kus Sa oled ja mis Sa teed. Kui hakkasin kümmekond aastat tagasi ise autoga Tallinn - Tartu maanteel sõitma, siis tahtis näiteks ema ikka saada sõnumit, kui taas tervelt koju jõudsin. Nüüd tahan mina teada, kui ema on kusagil käinud, et kas ta on koju jõudnud.
Ma tunnen juba jupp aega kuidas ainult täiskasvanute keskel elamine annab võimaluse tegeleda iseendaga, mõelda mõtteid või võtta aega, mida enne lihtsalt ei olnud. Lihtsalt niisama logeleda ka. Meil kõigil on erinevat hobid, eesmärgid ja vajadused ja ükskõik kui head me oleme nende tasakaalus hoidmises, ikka on sul emana rohkem neid kelle üle "valvata" või "muretseda". Oluline on, et oma elu elamata ei jääks ning muretsemisest ei saaks ärevushäire.
Elagu kõik täiskasvanud lastega pered, kes on jäänud kokku nii raskuses kui rõõmus, on osanud lahkukasvamist vältida, teineteist toetada ning armastavad üksteist jätkuvalt ka siis kui linnupojad pesast väljuvad. Olgem ausad - lapsed jäävad lasteks. Sõltumata oma vanusest võivad lapsed alati tulla, Su õlal nutta, Su abi küsida, Sinuga oma suurimaid rõõme või pettumusi jagada, lohutust saada või lihtsalt leida sinu juures nurgakese kuhu elu eest vahetevahel peituda jaksu ning jõudu koguma.
Selleks need vanemad just ongi olemas. On lihtsalt suur õnn kui sul on lapsed, on õnn kui sul on elus ka veel vanemad, on ideaalne kui sul on õdesid või vendi AGA tänapäeval on LIHTSALT ÕNN see, kui su elus on kasvõi üks inimene, kes küsib - kas sa jõudsid koju ...
Lisa kommentaar