Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Pealtnäha pole sa ju haige olnudki ...

Täna blogilehele sisenedes meenus, et Domeeninime on vaja pikendada. Läksin siis arvet tasuma. Valikus oli 12 kuud, 24 kuud ja 121 kuud. Valisin 121 kuud ja siis lõin kahtlema... Maksin taas 24 kuu eest. Esilagu võib see tunduda raha küsimus, kuigi tegelikult oleks soodsam tasuda pikema perioodi eest. Lihtsalt 121 kuud tundus ilmse liialdusena. Ei, ei ärge mõelge üle. Lihtsalt  seetõttu liialdus, et äkki ma ei viitsi nii kaua kirjutada...
Tõsi, eks mõjutas pisut seegi, et lugesin Jane Paberit raamatu lõpuks läbi. Olin seda siiani teadlikult vältinud. Arvasin selles kogevat mitmeid  äratuntavaid tundeid ja nii see oligi. Wtf asju kogevad ilmselt kõik, kellel pisut keerulisem diagnoos kaelas. Suhtumine, reageeringud, otsused ja käitumised on meil kõigil muidugi erinevad. AGA need ei sõltu alati lihtsalt inimesest ja tema iseloomust. 

Minagi luban endale alles nüüd selliseid hetki, kus ma ütlen et ma ei tea mida ma päriselt tahan. Avastan ikka ja jälle asju, mida ei tahtnud või ei osanud märgata enne kopsusiirdamist. Näiteks ei tahtnud ma ühel hetkel enam kallistada ja suudelda. Kallistamine ikka nii, et panen käed ümber kalli kaela ning teine võtab ümber su piha kõvasti kõvasti kahe käega kinni. Aga ma ei jaksanud enam käsi tõsta, ma ei jaksanud hingata kui mind “pigistati”, ma ei saanud suudelda, sest õhk lõppes lihtsalt otsa. Alles nüüd suudan ma seda kõike uuesti teha.  Keha mäletab rohkem kui uskuda oskame. Nii tuleb kehale õpetada järk järgult uusi kogemusi.

Trepist käimisega on samuti. Kui mina olen juba harjunud, et trepist käimine on suht mugav, siis tuttavad pakuvad ikka kohti, kus on lift. Lähedased on mulle aasta jooksul korduvalt meenutanud, nii nagu ka mina neile, et me ei pea enam poe ukse lähedale parkima ja võime mõnda kohta täitsa autota minna. Samas võtab osa inimesi mind vastukaaluks kui täitsa tervet inimest, kommenteerides näiteks käte desinfitseerimist kui foobiat või arvates, et ma ei peaks a la niiväga väikest kriimistust pelgama.

Eks ma isegi unustan mõnikord mõne olulise asja suhtes ettevaatlik olla. Alles hiljuti, ühel fotosessioonil mõtlesin, et mõned hüpped ei tee ju miskit. Õhtul kodus avastasin et paljajalu hüppeke oli lõppenud sinikate, mis algas varvaste vahelt ja levis kogu jalatallal, kuhu maandusin. Vot sulle printsess hernel. Samuti on näiteks insuliini süstimisega. Õlavarres see kiire insuliin ei taha nagu hästi toimida, kõhurasv on parem. Tööl olles ehk lihtsalt a la istudes süstides saan aga 75% juhtudest sinika, kodus selili olles süstides sinikat ei tule. Olen külll proovinud nii ja naapidi, kuid kuna trallin töölainel suht palju ringi, siis kõhu vasak pool kipub ikka sinine olema.

Ühtlasi olen avastanud, et lihtsalt pean magama nii palju kui võimalik. Ehk siis ravimite graafikut briljantselt jälgides on maksimaalne unevõimalus 10 tundi, mis eeldab viimase tableti võtmist voodis ja kohest uinumist ning kella peale ärkamise järel kohe kahe tableti võtmist. Tundub suht norm eks? Tegelikult unistan ma 12 tunnikest magamisest :) Enamus päevadel magan 8-8 ja pool tundi, kuid piisab kahest korrast nädalas Tallinna vahet käimisest kui see kahaneb 6 poole kuni 7 tunnine ning jääb mulle väheks. Kust ma tean? Ravimite kõrvaltoimed suurenevad kui ma pole piisavalt puhanud. 

Samuti on söömisega. Ideaalis on minu hommikusöök, kell 8,30-9, lõunasöök kell 13-14 ja õhtusöök kell 17-18. Ideaalne eks ole? Mitteideaalseks muutub olukord aga siis kui sa ei satu olema neil aegadel valmis söögiks või sul lihtsalt pole süüa võimalik või kui sul päriselt ei ole kohe üldse isu. Kui siis jätad söögikorra päris vahele, siis võid garanteerida ravimite kõrvaltoimete suurenemise, kui võtad normaalse söögi asemel mingi ampsu, siis avaldub see suurenenud suhkrusisalduses. Ehk siis nokk kinni, saba lahti.

Kõik see on muidugi tühi tähi asjaolu kõrval, et saan igal hommikul ärgata ja hingata. Ja tegelikult teha peaaegu kõike mida hing ihkab. Aga nii nagu Jane, ma olen ju muidu täiesti terve inimene, lihtsalt kahe siirdatud kopsuga. Kes ikka peaks tingimata paljajalu ringi hüppama?

Mõnusat ja rahulikku jalutamist sel imelisel nädalavahetusel, mis kohe algab
Eelmine
30 aastat ühe mehega
Järgmine
Kas keegi teab kedagi kes teaks midagi

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

Piret Iga kord, kui ma su blogi loen, ütlen ma endale -lõpeta virisemine, hädaldamine, muretsemine ja muud välja muretsetud hädad! Ilusat elu! Nov 22, 2019
sirje Nägin sind tegelikult ka üle pika aja ja nõustun nendega, kes ütlevad, et sa lähed üha paremaks. Ikka jaksu ja lõbu ka! Nov 22, 2019