Päris kogemus
–
Ajakirjanduse valguses tunduvad siirdamised midagi säärast nagu a la lähed haiglasse, siis tuled varsti koju ja oledki täiesti terve. Kõik see, mis päriselt toimub on jäetud tahaplaanile. Eks põhjuseid on palju. Inimesed enamasti ei soovi rasket perioodi lihtsalt mäletada.
Mina isiklikult olen veendunud et teadmatus pole alati õnnistus, vaid pigem vastupidi. Teadmatus tekitab hirmu ja hirmul on suured silmad, seetõttu jagan nii mõndagi mõtet blogis kogu selle möllu köögipoolelt.
Olen suht veendunud, et mõni ehmatus ehk oleks jäänud olemata kui oleksin eelnevalt teadnud võimalike variatsioonide ampluaad. Ise kujutasin ette et valu on nr 1 probleem Ja et liikuma saan oluliselt hiljem kui reaalselt sain. Intensiivist sain välja kiiremini kui eeldasin. Mis sest et natuke selline traktori alla jäänud tunne ikka kestis esimesed kolm nädalat.
Väga lühidalt kokku võttes võiks öelda, et nädal pärast operatsiooni olin juba torudeta ja jalul. Kahe nädalal möödudes liikusin ringi ja tegelesin füüsiliste harjutustega - tõsi, seda kõike ikka lainetava valu foonil. Saan aru, et nii suurte operatsioonide puhul on kõik VÄGA INDIVIDUAALNE, sõltub 100st asjast ja enamus neist pole kuidagi ennustatavad. Kuid mingid kogemused ja mingid piirid annavad tuge.
Pärast operatsiooni algavad võimalikult ruttu igasugused tegevused. Kui alguses läheb enamus ravimeid veeni, siis järjest tuleb hakata neid tablettidena võtma. Lisaks a la katsuge teha näiteks 3 korda päevas a 1 tund inhalatsioone. Kui korralikult hingata, siis oled pärast nagu kartuleid pannud. Lisa sinna juurde hingamisharjutused erinevate vahenditega 3-4 korda päevas ja saad juba treeninguprogrammi. Röntgen, bronhoskoopia ja erinevate inimeste küsimustele vastamine ning oledki õhtuks täiega läbi. Filmid, raamatud jms oli praktiliselt olematu esimesed kaks nädalat, sest füüsilist jõudu lihtsalt pole.
Minu eluaeg madal vererõhk ja pearinglus, mis takistas nii mõnelgi korral liikumist. Liikumine muidugi tõstab vererõhku, seega selline naljakas suletud ring. Kohvi vms maitsed olid esialgu väga moondunud, sest erinevad ravimid infusioonina mõjutasid maitset, enesetunnet jms ikka olulisel määral. Kahe nädalaga olid aga kõik need möödumas. Kui kolm nädalat haiglas täis sai, siis oli juba selline tunne, et enam ei jaksa olla. Õnneks sain siis juba haigla hoovi jalutama ning perspektiiv koju saada hakkas paistma.
ps. peamine küsimus mida küsitakse - kas on kuidagi teistsugune tunne... Ausalt öeldes on algusest peale tunne, et need on minu kopsud. Sellest, et hingata on vaba, ei saa veel päriselt aru. Isegi see, et tulin sellest kõigest läbi - hakkab alles nüüd kohale jõudma. Pere ütleb, et ma ei hingelda enam ;) Und kulub palju. Päevaplaan on uskumatult tihe aga sellest kõigest edaspidi.
Hetkel suudan enda igapäevased toimetused ja perele kodus süüa teha ning kilomeetri väljas jalutada.
Olen suht veendunud, et mõni ehmatus ehk oleks jäänud olemata kui oleksin eelnevalt teadnud võimalike variatsioonide ampluaad. Ise kujutasin ette et valu on nr 1 probleem Ja et liikuma saan oluliselt hiljem kui reaalselt sain. Intensiivist sain välja kiiremini kui eeldasin. Mis sest et natuke selline traktori alla jäänud tunne ikka kestis esimesed kolm nädalat.
Väga lühidalt kokku võttes võiks öelda, et nädal pärast operatsiooni olin juba torudeta ja jalul. Kahe nädalal möödudes liikusin ringi ja tegelesin füüsiliste harjutustega - tõsi, seda kõike ikka lainetava valu foonil. Saan aru, et nii suurte operatsioonide puhul on kõik VÄGA INDIVIDUAALNE, sõltub 100st asjast ja enamus neist pole kuidagi ennustatavad. Kuid mingid kogemused ja mingid piirid annavad tuge.
Pärast operatsiooni algavad võimalikult ruttu igasugused tegevused. Kui alguses läheb enamus ravimeid veeni, siis järjest tuleb hakata neid tablettidena võtma. Lisaks a la katsuge teha näiteks 3 korda päevas a 1 tund inhalatsioone. Kui korralikult hingata, siis oled pärast nagu kartuleid pannud. Lisa sinna juurde hingamisharjutused erinevate vahenditega 3-4 korda päevas ja saad juba treeninguprogrammi. Röntgen, bronhoskoopia ja erinevate inimeste küsimustele vastamine ning oledki õhtuks täiega läbi. Filmid, raamatud jms oli praktiliselt olematu esimesed kaks nädalat, sest füüsilist jõudu lihtsalt pole.
Minu eluaeg madal vererõhk ja pearinglus, mis takistas nii mõnelgi korral liikumist. Liikumine muidugi tõstab vererõhku, seega selline naljakas suletud ring. Kohvi vms maitsed olid esialgu väga moondunud, sest erinevad ravimid infusioonina mõjutasid maitset, enesetunnet jms ikka olulisel määral. Kahe nädalaga olid aga kõik need möödumas. Kui kolm nädalat haiglas täis sai, siis oli juba selline tunne, et enam ei jaksa olla. Õnneks sain siis juba haigla hoovi jalutama ning perspektiiv koju saada hakkas paistma.
ps. peamine küsimus mida küsitakse - kas on kuidagi teistsugune tunne... Ausalt öeldes on algusest peale tunne, et need on minu kopsud. Sellest, et hingata on vaba, ei saa veel päriselt aru. Isegi see, et tulin sellest kõigest läbi - hakkab alles nüüd kohale jõudma. Pere ütleb, et ma ei hingelda enam ;) Und kulub palju. Päevaplaan on uskumatult tihe aga sellest kõigest edaspidi.
Hetkel suudan enda igapäevased toimetused ja perele kodus süüa teha ning kilomeetri väljas jalutada.
Lisa kommentaar
Kommentaarid: 1