Organdoonorlus = elu päästvad operatsioonid
–
Et minna edasi minu loo jutustamisega on üks oluline asi, mis tekitab palju segadust ja inimestes ootusi, mis ei vasta tegelikkusele. Meditsiin on meil arenenud ülikiiresti ja reaalsuses tundub, et kõik on võimalik. Ja peaaegu nii ongi AGA....
... et oleks klaar - kui inimesele siirdatakse mõni teise inimese organ a la luuüdi, maks, süda, neer või kopsud, siis on tegemist ELU PÄÄSTVA OPERATSIOONIGA. Kui paigaldatakse näiteks puusa - või põlveprotees jms, siis on tegemist ELUKVALITEETI parandava opertatsiooniga.
Lihtsalt öeldes, ilma doonoroganita ei ole inimesel erilist elulootust. Kui inimene pannakse siirdamisjärjekorda, siis on tema perspektiiv otse öeldes "samm haaval lähemale surmale" ehk et lihtsalt niisama, igaks juhuks sellisesse nimekirja ei satu. Neerude puhul saame dialüüsiga inimesele aega juurde anda. Kopsude asendamist masinaga veel päriselt olemas pole. Hapnik või hingamisaparaat aitab siis kui kopsud on olemas. Inimese organism on niivõrd keeruline, et keegi ei oska täpselt ette ennustada, millal konkreetne organ enam vastu ei pea. See on ülikeeruline prognoos, paljude väikeste, erinevate andmete vastastikusest mõjust ning ette määratusest, usust, lootusest.
Olen nende nädalate jooksul kuulnud arutelusid, et milline operatsioon on keerulisem a la kas näiteks ajuoperatsioon või kahe kopsu järjestikune siirdamine :) Ilmselgelt ei saa niimoodi võrrelda. Esiteks sõltub kõik sellest, mis põhjusel operatsioon tehakse, milline on inimese üldseisund, kuidas operatsioon õnnestus jne jne jne Samas võiks ju öelda, et kui ajuoperatsioon õnnestus 100%, siis võibki inimene saada 100% terveks. Kui kopsusiirdamine õnnestus 100%, siis tuleb inimese immuunsüsteem alla suruda, ravimeid võtta ehk äratõuke riske ohjata elu lõpuni. Lisaks on näiteks neeru või maksa siirdamisel organ "hoitud" keha sees aga kopsud jäävad nö avatud välisele, mis omakorda loob riske juurde. Ma ei taha öelda, et kopsusiirdamine on kõige keerulisem, ma ütlen et siirdatu pole enam 100% tavaline inimene. Hädavajalikud ravimid võivad põhjustada kõrvaltoimeid, organismi seisundil tuleb kogu aeg silma peal hoida ning muid hädasid võib välja lüüa ootamatus kohas ja ootamatul ajal. Isegi seda kui kaua siirdatud organ vastu peab, ei oska keegi ennustada - statistika väidab, et kopsusiirik peab vastu 5 aastat 60% ja 10 aastat 40% juhtudel. Loomulikult on alati erandeid, maailmas on alati imesid. Näiteks üks mees pidas südame-kopsusiirikuga vastu 25 aastat! Igal juhul on siirikpatsient saanud juurde eluaastaid, mida muidu enam poleks olnud!
Tean, et meditsiin areneb meil tohutu kiirusega, inimeste ootused on järjest kõrgemad ja samas ei suuda ka tervishoiutöötajad olla kursis kõikide arengutega, see on normaalne. Organdoonorluse mõtet ja põhjuseid võiks mõista aga iga inimene.
Iga inimene, kes peab tegema otsuse kas anda oma lähedase organid doonorluseks - peaks mõtlema endast kui elupäästjast! Selline inimene võib olla uhke, tehes hindamatu kingituse kellelegi, kes muidu sellest ilmast lahkuks. Hing lahkub kehast ja ei vaja kaasa organeid. Hing läheb kergel meelel tehes head. Ühtki organdoonorluse või siirdamisega seotud otsust ei tehta kergekäeliselt ega emotsionaalselt. Ratsionaalselt ja ikka siis kui teisi võimalusi enam tõesti ei ole, ei lahkuja ega järjekorras ootaja jaoks.
Erinevate siirikutega patsiente on meil Eestis 600+ ringis. Polegi nii vähe meie väikese Eesti kohta...
ps. Mõtle sinagi kas oled valmis olema organdoonoriks? Aruta seda oma lähedastega.
Lihtsalt öeldes, ilma doonoroganita ei ole inimesel erilist elulootust. Kui inimene pannakse siirdamisjärjekorda, siis on tema perspektiiv otse öeldes "samm haaval lähemale surmale" ehk et lihtsalt niisama, igaks juhuks sellisesse nimekirja ei satu. Neerude puhul saame dialüüsiga inimesele aega juurde anda. Kopsude asendamist masinaga veel päriselt olemas pole. Hapnik või hingamisaparaat aitab siis kui kopsud on olemas. Inimese organism on niivõrd keeruline, et keegi ei oska täpselt ette ennustada, millal konkreetne organ enam vastu ei pea. See on ülikeeruline prognoos, paljude väikeste, erinevate andmete vastastikusest mõjust ning ette määratusest, usust, lootusest.
Olen nende nädalate jooksul kuulnud arutelusid, et milline operatsioon on keerulisem a la kas näiteks ajuoperatsioon või kahe kopsu järjestikune siirdamine :) Ilmselgelt ei saa niimoodi võrrelda. Esiteks sõltub kõik sellest, mis põhjusel operatsioon tehakse, milline on inimese üldseisund, kuidas operatsioon õnnestus jne jne jne Samas võiks ju öelda, et kui ajuoperatsioon õnnestus 100%, siis võibki inimene saada 100% terveks. Kui kopsusiirdamine õnnestus 100%, siis tuleb inimese immuunsüsteem alla suruda, ravimeid võtta ehk äratõuke riske ohjata elu lõpuni. Lisaks on näiteks neeru või maksa siirdamisel organ "hoitud" keha sees aga kopsud jäävad nö avatud välisele, mis omakorda loob riske juurde. Ma ei taha öelda, et kopsusiirdamine on kõige keerulisem, ma ütlen et siirdatu pole enam 100% tavaline inimene. Hädavajalikud ravimid võivad põhjustada kõrvaltoimeid, organismi seisundil tuleb kogu aeg silma peal hoida ning muid hädasid võib välja lüüa ootamatus kohas ja ootamatul ajal. Isegi seda kui kaua siirdatud organ vastu peab, ei oska keegi ennustada - statistika väidab, et kopsusiirik peab vastu 5 aastat 60% ja 10 aastat 40% juhtudel. Loomulikult on alati erandeid, maailmas on alati imesid. Näiteks üks mees pidas südame-kopsusiirikuga vastu 25 aastat! Igal juhul on siirikpatsient saanud juurde eluaastaid, mida muidu enam poleks olnud!
Tean, et meditsiin areneb meil tohutu kiirusega, inimeste ootused on järjest kõrgemad ja samas ei suuda ka tervishoiutöötajad olla kursis kõikide arengutega, see on normaalne. Organdoonorluse mõtet ja põhjuseid võiks mõista aga iga inimene.
Iga inimene, kes peab tegema otsuse kas anda oma lähedase organid doonorluseks - peaks mõtlema endast kui elupäästjast! Selline inimene võib olla uhke, tehes hindamatu kingituse kellelegi, kes muidu sellest ilmast lahkuks. Hing lahkub kehast ja ei vaja kaasa organeid. Hing läheb kergel meelel tehes head. Ühtki organdoonorluse või siirdamisega seotud otsust ei tehta kergekäeliselt ega emotsionaalselt. Ratsionaalselt ja ikka siis kui teisi võimalusi enam tõesti ei ole, ei lahkuja ega järjekorras ootaja jaoks.
Erinevate siirikutega patsiente on meil Eestis 600+ ringis. Polegi nii vähe meie väikese Eesti kohta...
ps. Mõtle sinagi kas oled valmis olema organdoonoriks? Aruta seda oma lähedastega.
Lisa kommentaar