Mõistus ja tunded
–
Varasemalt olen kirjutanud, et olen pideva arstliku järelvalve all. Uuringud, analüüsid jms on plaanikohaselt praegu sagedased, edasi järjest pikema intervalliga. Ja nii lõpmatuseni :) Ma ei tea kuidas teil aga minu vererõhk tõuseb alati kui pean arsti juurde minema. Sõltumata sellest kui palju olen seda teinud või kui palju pean seda tegema
Mõistusega saan kenasti aru, et kõiki neid asju tuleb teha ja et see on minu huvides aga vererõhku kohe mitte kuidagi reaalselt see ei ohjelda. Samuti saan aru, et ma praktiliselt ei saa mõjutada oma analüüside ja uuringute tulemusi. Aga...
Normaalne on karta. Loomulikult loodan alati parimat, loomulikult mõtlen positiivseid mõtteid , aga tuleb ka hulle mõtteid. Loomulikult lasen halbadel mõtetel endast välja voolata, maha suruda pole neid mõtet. Kui käes on järjekordne aeg minna uuringutele, siis magan halvasti, olen närviline ja rabe. Kui kõik on tehtud siis olen omadega läbi. Tahan magada ja lihtsalt olla. Ja siis hakkab tulemuste ootamise aeg. Häda kui ei tea, häda kui tead, aga kindel on see, et liiga palju pole võimalik teada. Teadmine on parem kui teadmatus. Ootamine on lihtsalt raske. Mis siis et me kogu elu ootame ja otsime vastuseid paljudele küsimustele. Raske on ikka. Igakord isemoodi.
Lisaks on veel murphy seadus ... tervishoiutöötajast patsiendid kardavad, et nendega just juhtuvad need hullud asjad, ootamatused ja "juhuste kokkulangevused". Hull on selle juures, et sel juhul kardvad nii patsient kui tegijad. Ja ärevus kandub ju üksteiselt üle. Ärevus omakorda tõstab vererõhku ja kõrgema vererõhuga on taas raskem mõnd uuringut teha ehk selline suletud ring.
Ja siis sa ootad. Surfad patsiendiportaalis ja kirud pdf faile. Kodus korrastad asju mis on korras. Ja mõtled juba järgmiste uuringute peale. Reaalselt kaalud mõttes, et kui kõik on ok või mitte, et mida sa siis tegelikult teed. Kuigi tead, et ei saa midagi teha, kõik lihtsalt on nii nagu on...
Ning siis lõpuks tuleb see telefonikõne - ükskõik mida öeldakse, ikka tuleb pingelangus. Korraks on isegi veel halvem olla. Siis hakkad infot läbi töötama ja ei oskagi olla. Ei oska esialgu olla rõõmus kui kõik on okey. Ei oska kuulda head, kui sõnumis oli mõni väike asi valesti. Ja siis ühel hetkel loksub kõik paika.
Oluline, et sa elad. Oluline, et su ümber on armastavad inimesed. Oluline, et sa ärkad järgmisel hommikul oma kodus. Oluline, et sul on töö. Oluline, et su elul on eesmärk. Oluline, et sul on võimalik uuringutel käia ja analüüside vastuseid oodata. Oluline, et meie tervishoiusüsteem toimib vaatamata kõikidele vigadele mis selles süsteemis lonkab. Oluline, et mul on võimalus nüüd seda süsteemi endiselt mõjutada ja asju paremaks muuta.
ps. enne aasta lõppu veel kolmas biopsiate võtmine ja siis on esimesed kolm kuud möödas ...
Normaalne on karta. Loomulikult loodan alati parimat, loomulikult mõtlen positiivseid mõtteid , aga tuleb ka hulle mõtteid. Loomulikult lasen halbadel mõtetel endast välja voolata, maha suruda pole neid mõtet. Kui käes on järjekordne aeg minna uuringutele, siis magan halvasti, olen närviline ja rabe. Kui kõik on tehtud siis olen omadega läbi. Tahan magada ja lihtsalt olla. Ja siis hakkab tulemuste ootamise aeg. Häda kui ei tea, häda kui tead, aga kindel on see, et liiga palju pole võimalik teada. Teadmine on parem kui teadmatus. Ootamine on lihtsalt raske. Mis siis et me kogu elu ootame ja otsime vastuseid paljudele küsimustele. Raske on ikka. Igakord isemoodi.
Lisaks on veel murphy seadus ... tervishoiutöötajast patsiendid kardavad, et nendega just juhtuvad need hullud asjad, ootamatused ja "juhuste kokkulangevused". Hull on selle juures, et sel juhul kardvad nii patsient kui tegijad. Ja ärevus kandub ju üksteiselt üle. Ärevus omakorda tõstab vererõhku ja kõrgema vererõhuga on taas raskem mõnd uuringut teha ehk selline suletud ring.
Ja siis sa ootad. Surfad patsiendiportaalis ja kirud pdf faile. Kodus korrastad asju mis on korras. Ja mõtled juba järgmiste uuringute peale. Reaalselt kaalud mõttes, et kui kõik on ok või mitte, et mida sa siis tegelikult teed. Kuigi tead, et ei saa midagi teha, kõik lihtsalt on nii nagu on...
Ning siis lõpuks tuleb see telefonikõne - ükskõik mida öeldakse, ikka tuleb pingelangus. Korraks on isegi veel halvem olla. Siis hakkad infot läbi töötama ja ei oskagi olla. Ei oska esialgu olla rõõmus kui kõik on okey. Ei oska kuulda head, kui sõnumis oli mõni väike asi valesti. Ja siis ühel hetkel loksub kõik paika.
Oluline, et sa elad. Oluline, et su ümber on armastavad inimesed. Oluline, et sa ärkad järgmisel hommikul oma kodus. Oluline, et sul on töö. Oluline, et su elul on eesmärk. Oluline, et sul on võimalik uuringutel käia ja analüüside vastuseid oodata. Oluline, et meie tervishoiusüsteem toimib vaatamata kõikidele vigadele mis selles süsteemis lonkab. Oluline, et mul on võimalus nüüd seda süsteemi endiselt mõjutada ja asju paremaks muuta.
ps. enne aasta lõppu veel kolmas biopsiate võtmine ja siis on esimesed kolm kuud möödas ...
Lisa kommentaar