Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Päevade hämarast poolest ...

Vaatasin, et julgustav-positiivsed postitused on minu leivanumber. Nii kindlasti on, et kaldun roosade prillide poole, kuid see ei tähenda et kõik on alati ideaalne. Seega otsustasin, et räägin teile ka korraks teisest poolest.
Kindlasti pole ma mingi ime-inimene (no tegelikult muidugi olen) ja seega on ka minul omad probleemid (väikesed muidugi aga ikka):
- kõrvaltoime - käte varisemine - ajab ikka närvi kui ma ei suuda oma küüsi lakkida ;) , aga tegelikult on keeruline näiteks ka suppi süüa või ravimeid karpi jagada või ripsmeid värvida ... Hea, et kirjutada saab arvutis. 
- nõme on kui ilm muudab ja mu operatsiooniarm koos rinnakuga valutavad (ja nii näiteks mitu päeva järjest). Justkui keegi näriks seestpoolt väljaspoole. 
- alguses oli nagu kellavärk, pool tundi peale ühe ravimi võtmist, mu silmade ees vikerkaared. Õnneks see kõrvaltoime peaaegu kadus, vahel õnnestub mu aga praegugi vikerkaari näha. Seega jälgin ma väga täpselt millal autorooli istun ja millal igaks juhuks mitte
-  rattasõidul ilmneb vahel õhtuks, et mu käsivarred valutavad, tuhanded sipelgad jookseksid nagu väga kiiresti ja raskelt mööda mu käsivarsi. Mitte üheski asendis pole hea. Vahel on säärtes samasugune tunne. 
- mõnel päeval ei kannata käsi üle pea sirutada, sest seljalihas tõmbab krampi ja ei kannata teha pilatest, sest erinevad lihased tõmbavad krampi. Kramp möödub õnneks kiiresti, ükskõik mis lihas krampi tõmbab, aga kuramuse valus on ikka.
- minu lõhnatundlikkus on nii suur, et vahel ei suuda suisa mõnes ruumis, kohas olla.
- mõni päev valutab jubedalt pea, mõni päev on tunne, et ma ei suuda neid suuri kapsleid neelata, mõni päev ajavad need iiveldama, mõni päeva näen ma õudusunenägusid, mis on samuti ravimite kõrvaltoime, mõni päev ma tunnen, et  olen keemiat nii täis topitud, et kuidas ma veel üldse normaalne püsin...noh, mõni muidugi arvab, et ma pole kunagi normaalne olnudki ;), mõni päev olen ma ärevam, sest on mõni uus tunne, mida ma enne tundnud pole ja sa tegelikult ei tea kas see on normaalne või vajaks reageerimist.

Üldiselt olen ma õppinud nendest tunnetest-valudest-ebamugavustest mööda vaatama. Kui  võib tunduda, et lihtsam oleks pikutada ja oodata kõige selle möödumist, siis pole üldse kindel millal või mille peale see parasjagu möödub, seega on tegelikult targem lihtsalt edasi tegutseda. Vahel hakkab endast pisut kahju ka, vahel on päriselt kõigist ja kõigest ükskõik, aga õnneks on sellised tunded siiani suht kiirelt möödunud ... Ja siis on jälle parem. Vot nii on nende päevade tumedama poolega päriselt.

Mõnusat päeva Sullegi

ps minu kogmusnõustaja teooriaosa on läbitud, pisut praktikat oleks veel vaja teha. Kui tunned et tahaksid mõne mure endast välja lubada ja usud, et ma võiksin sind ära kuulata, siis kirjuta mulle anneli.kannus@eesti.ee
Eelmine
Gurmee-puhkus Eestis
Järgmine
Kõnelused blondiiniga

Lisa kommentaar

Email again: