Ma armastan armastada
–
Eestlased üldiselt muretsevad liiga palju... Mina muretsemise asemel armastan. Päevi ja inimesi. Tundeid, mis teevad meist inimese. Armastan päikest ja kuud, tuult ja vihma ka. Tegelikult üldse kõike mida üldse armastada saab. Ja peaaegu kõike saab ju armastada?
No reaalselt on natuke raske armastada ämblikke või sääski aga siis ma mõtlen milleks nad vajalikud on ja saan aru, et on nemadki väärt armastamist. Armastamine ei tähenda seda, et sa pead selle asja või inimesega kogu aeg koos olema, temaga suhtlema või talle kingitusi tegema näiteks ämblikele kärbseid viima;) Sa võid lihtsalt armastada, ise. Armastamine on lihtsalt tohutult toredam kui muretsemine.
Olen õppinud armastusega kulgemist. Läbi aja veel mitte :) Aga läbi päeva, läbi hommikukohvi ja läbi naeratamise.
Kui märtsis tundus meile kõigile, et kodune hapnikukontsentraator müriseb kohutavalt, siis nüüd oleme me harjunud selle kaeblikult, pika piiksuga enne käivitumist. Kontsentraatori müra mõjub lihtsalt uinutavalt ning samas tundub, et see aparaat töötab nüüd oluliselt rahulikumalt - see oleks ennast nagu meie juurde sisse seadnud. Tegemist on päris majasõbraga.
Kodused on päris hästi omandatud üle lookleva vooliku hüppamise või vooliku mitte pingesse tõmbamise. Välja minnes ei teki enam küsimust, milline hapnikuvaru kaasa võtta. Pikemal sõidul pakitakse sõna lausumata kontsentraator ja 2 ballooni autosse. Kui kasutada kontsentraatorit autos ja praegust olukorda arvestada, siis on juhtmeid kokku nii palju, et auto tuletab piiksudes meelde, et lisaks on ka turvavöö ;)
Armastan igat hommikut, sellisena nagu see tuleb. Olen asju alati oma elus kontrollinud, planeerinud pikalt ette ning hoidnud asju ohjes. Nüüd olen kontrolli käest andnud/andmas ?, mõnd asja vaatan kõrvalt, mõnd asja vaatan üldse täitsa teisiti, mõnd asja ei vaata enam üldse. Seriaale vaatan siiski tohutult - armastan Netflixi! Ei kujuta üldse ilma selleta oma päevi hetkel ette.
Mul on aega mõelda. Mul on alati aega armastada. Päevi ja inimesi. Veel on palju ... mida ja keda armastada. Täna ja homme armastan näiteks oma sünnipäeva ;) Loomulikult tähistan - saan 49!
ps A-HA ja Lenna ka seekord sünnale kutsutud
Olen õppinud armastusega kulgemist. Läbi aja veel mitte :) Aga läbi päeva, läbi hommikukohvi ja läbi naeratamise.
Kui märtsis tundus meile kõigile, et kodune hapnikukontsentraator müriseb kohutavalt, siis nüüd oleme me harjunud selle kaeblikult, pika piiksuga enne käivitumist. Kontsentraatori müra mõjub lihtsalt uinutavalt ning samas tundub, et see aparaat töötab nüüd oluliselt rahulikumalt - see oleks ennast nagu meie juurde sisse seadnud. Tegemist on päris majasõbraga.
Kodused on päris hästi omandatud üle lookleva vooliku hüppamise või vooliku mitte pingesse tõmbamise. Välja minnes ei teki enam küsimust, milline hapnikuvaru kaasa võtta. Pikemal sõidul pakitakse sõna lausumata kontsentraator ja 2 ballooni autosse. Kui kasutada kontsentraatorit autos ja praegust olukorda arvestada, siis on juhtmeid kokku nii palju, et auto tuletab piiksudes meelde, et lisaks on ka turvavöö ;)
Armastan igat hommikut, sellisena nagu see tuleb. Olen asju alati oma elus kontrollinud, planeerinud pikalt ette ning hoidnud asju ohjes. Nüüd olen kontrolli käest andnud/andmas ?, mõnd asja vaatan kõrvalt, mõnd asja vaatan üldse täitsa teisiti, mõnd asja ei vaata enam üldse. Seriaale vaatan siiski tohutult - armastan Netflixi! Ei kujuta üldse ilma selleta oma päevi hetkel ette.
Mul on aega mõelda. Mul on alati aega armastada. Päevi ja inimesi. Veel on palju ... mida ja keda armastada. Täna ja homme armastan näiteks oma sünnipäeva ;) Loomulikult tähistan - saan 49!
ps A-HA ja Lenna ka seekord sünnale kutsutud
Lisa kommentaar