Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Kuidas saada invaparkimise luba

Tutvusin meie sotsiaalkindlustusametiga. Selgus, et selleks et saada parkimisluba riigiastutustele lähemal peaksin ma alustuseks taotlema puude ja töövõime hindamist. Kuna ma käin tööl täiskohaga, siis ei oleks ise selle peale tulnudki...
... aga riigis kus kõik on E ja võiks digilinnukeste abil teha erisusi ning arvestada vaid üksikute, konkreetsete vajadustega - on asjad täpselt reglementeeritud. Selgus, et invaparkimisluba jagatakse siis, kui sul on liikumispuue või sa oled nägemispuudega isiku saatja. 

Mul on küll prillid aga kindlalt pole nägemispuuet.   Liikumine on raskendatud ilma abivahenditeta ja need on rasked, aga kas see on liikumispuue?  Üks sugulane küll tegi nalja, et "ta ilma prillideta ei näe, et ehk ma saaks tema saatjaks hakata"...  Minu  töö viib mind päris sageli a la haigekassasse, sotsiaalministeeriumisse, terviseametisse, tervishoiu kõrgkoolidesse ja erinevatesse tervishoiuasutustesse.  Paljudel hoonetel on hoone sees liikumiseks erilistele inimestele võimalused loodud - pikemad ja kehvemad küll kui tervetel inimestel, aga siiski on hoonetes üldiselt võimalik liikuda. Õues või parklas on hoopis teised lood. Kui sul pole invaparkimise luba, siis võib mõnda kohta olla täiesti võimatu juurde pääseda - näiteks sotsiaalministeerium, haiglates on olukord peaaegu sama hull, isegi invakohti ei jätku.

Kuna pean arvestama ilma, tuult, kontsentraatori kokkupanemise,  enda tõstmisvõime, asjade vedamistee pikkust, tee kallet, tee korrasolekut, libedust, uste liikumist ja raskust, siis ühel hetkel on minu jaoks, igal meetril kulla hind. Kui tahad teha täiskohaga tööd, siis ei ole võimalik igas asutuses parkida selliste "lisatingimuste" korral kilomeetri kaugusele. Taksosõit, millega saab otse ukse ette, ei ole ka lõpmatuseni hea lahendus (loe:muutub mõttetult kalliks). 

Paar kuud olen kombineerinud töökaaslastega, tuttavatega ja tõsi ka taksodega. Terviseameti juures on vedanud tavaliste parkimiskohtadega, ilusa ilma puhul saab tervishoiuasutuste juures ka kaugemal parkimisega hakkama aga kui mitu päeva aastas on meil ilus ilm?

Kuni omavalitsuseni oli tee konarlik ja aeganõudev. Tõsi, helistades 30nendal ehk nn vastamispäeval, liikusid asjad edasi imeväel. Jõudes järgmisena omavalitusse ehk otsides infot kodulehelt, olin esimesel hetkel nõutu. Kodulehe info järgi peaks justkui kõik asjad välja printima ning ise kohale minema. Kuna see tundus jabur, siis helistasin. Selgus, et kodulehe info on lihtsalt vana. Telefonis säras töötaja hääl, kes ütles et "saatke kohe dokumendid mulle e-maili peale ning kas saate täna parkimisloale järgi tulla?". Minu hämmastuse peale lisas: "helistage esimeselt korruselt - ma tulen alla teie asjadega, meil siin pikk trepp turnida". Seega täna helistasin, täna kohtusin linnaametnikuga linnavalitsuse maja trepikojas, andsin allkirja ja nüüd luba käes.  Ametnik lubas ka teavitada isikut, kes kodulehele info lisaks tänapäeva e-asjaajamise võimalustest.

Kui kogu teema tundus algselt keeruline, siis lõpplahendus saabus nii positiivselt, et kohe pidin seda teiega jagama. Ühtlasi tahan rõhutada, helistage, suhelge, küsige - ka teisel pool toru otsa on mõistlikud inimesed.

Imeilusat Rahvusvahelist Õdede Päeva 12.mail ning Emadepäeva 13.mail.
Ilm on meile appi tulnud seda kõike tähistama!
Eelmine
Harjumise asi
Järgmine
Töö leiab mu kuidagi üles ...

Lisa kommentaar

Email again: