Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Kroonilise diagnoosiga patsiendid

Patsient kroonilise diagnoosiga, tundub olevat spetsialist, vähemalt enda haiguse osas. Patsient kroonilise diagnoosi + tüsistuse või lisanduva murega, on samasugune algaja patsient, kui igaüks meist, kes saab mingi x diagnoosi. 
Iga kroonilise diagnoosiga patsient, kes peab mingi regulaarsusega arsti juures käima, on kursis meie registratuuride, arsti hõivatuse, retseptide pikendamise või äkki ilmnevale terviseprobleemile reageerimise tüsilikkusega. Kroonilise diagnoosiga patsient, kes satub korduvalt ühte osakonda, on juba nagu "kuldklient" - nägu tuleb kõigile tuttav ette ja probleemidki võivad olla korduvad.

Patsient rõõmustab kui saab tuttava voodi või kui õnnestub tühja palatisse maanduda. Personal arvab, et patsient teab niikuinii juba osakonnast või haigast kõike.  Üldiselt muutub personal järjest sõbralikumaks ning mõneti on ju suisa lohutav "tuttavas keskkonnas" olla. Samas on pideval haigla või arstikülastusel ka negatiivsed tagajärjed.

Kõige enam mõjutab see ilmselt emotsioone. Kui oled kuldklient haiglas, siis juba tead natuke, mis sind ees ootab, aga mäletad ka valu ja vaeva ning seetõttu võib kuldklient hoopski üsna ootamatult käituda. Kuldkliendi perekond ei muutu seetõttu ajas rahulikumaks kui nende lähedane jälle haiglasse satub. Tõsi, kindlasti oskavad kodused paremini hakkama saada ja teavad näiteks mida on vaja haiglasse järele tuua, kuid kõik see ei muuda fakti, et elukorraldus on segi löödud.

Tean päris mitut tuttavat, kellel nö regulaarne arstil käik a la iga poole aasta tagant korraks kontrolli, tõstab paar päeva varem vererõhu kõrgeks, paneb samal päeval pea iiveldamiseni valutama ning  toibuma alles siis kui arsti käest on taas tulnud nn rahuldavad vastused. See arsti juures käik võib olla näiteks ka järelkontroll peale mõnest raskest haigusest paranemist või ka lihtsalt jälgimine - vahet pole. Fakt ise, et tuleb minna, mõjutab.

Seega  kallid kolleegid - suhtuge oma kuldklientidesse kui patsienti, kelle jaoks iga olukord on uus. Vahel on üks kord ootamatult arsti juurde sattumine vähem traumeeriv kui teadlik ja korduv haiglasse potsatamine. Optimismi säilitamine on oluline, ja naer või naljatlemine ei viita alati psühhiaatrilisele probleemile :). Kui patsient kaotab lootuse, siis on ravi raskem ja paranemine keerulisem. Kui patsient lööb käega oma privaatsusele või väljanägemisele, siis olete just teie need, kes sellele peaks erilist tähelepanu pöörama. Puhas pea, kammitud juuksed, klopitud padjad, sirged linad, vahekardinad, vaade aknast ja rahulik ööuni on juba pool võitu. Uskuge  - see kõik on olulisem kui esmapilgul tundub. Sõna ja naeratuse võlujõudu alahindame me ikka veel. Lohutus või julgustus kulub igale inimesele ära, ka neile "kes justkui juba teavad".

Pole midagi paremat tundest ja kogemusest kui patsient saabudes nendib "täna on tööl hea meeskond".

ps. nagu ühes varasemas postituses kirja, mida mugavamad võimalused loome patsiendile iseendaga toimetulekuks, seda vähem on ka tervishoiutöötajatel tööd
Eelmine
Kinokülastus...
Järgmine
Patsiendikesksus vol 2

Lisa kommentaar

Email again: