Inimene, abikaasa, ema, president, poliitik, tegija ja tegutseja

Inimesena ikka sama.  Vol 2.

Üks on kindel. Kopsud on minu omad ja hingamine on ok. Siin pole absoluutselt mitte miskit imelikku. Ja veelkord täpsustuseks - alates oktoobrikuust ei vaja ma enam mingit hapnikku abivarustust. Kogu lisahapnikuvarustus sai tagastatud juba siis kui ma veel haiglas olin.
Kui oled lõhki lõigatud paremalt vasakule üle terve esiosa, sh rinnak püsib koos klambritega, sul on olnud ports dreene, siis on sul ka haavaarmid ja -augud. Tõsi, enamust nendest ei näe tegelikult ka bikiinidega ja armid mind küll ei häiri. Olen "tänu" õhkrinna dreenidele aastate jooksul korduvalt augustatud niikuinii. Peale operatsiooni oli mitmes kohas tundetus, mõned lihased operatsiooniasendist üle pingutatud ja esimene kuu tunne, et tükk minust on asendatud kividega. See on vastik tunne. Enamus tundlikkust on juba tänaseks taastunud.

Inimesena olen alati olnud positiivne ja põhijoones praegugi. Hullem on ju möödas. Praegu on paranemise periood, mis kindlasti ei kulge ainult tõusujoont mööda, vaid ikka pigem spiraalina. Esimest korda elus keskendun päriselt iseendale. Kehval päeval löövad emotsioonide lained ka minul üle pea kokku ... aga kui mees on kodus ja teatab selle peale, et ma "näen jube hea välja", siis läheb "maailma lõpp"  oluliselt kiiremini üle :)

Uskumatult paljud on küsinud, et kas tunnen tööst puudust. Olen vist ikka täieliku töönarkomaani kuvandi suutnud endast aastatega luua... Ausalt - meil on super meeskond, kes olid kenasti ette valmistatud selleks mis hetkel toimub. Ja ... päris aus vastus on, et minu töö hetkel on saada võimalikult terveks. Ja hetkel on see ainus töö mida ma reaalselt jaksan teha. Mida paremini see töö saab ellu viidud, seda kiiremini saab tagasi võtta teised tegevused sh palgatöö. 

Jumal tänatud, et mul on super pere ja lähedased, palju sõpru ja tuttavaid, kes elavad kaasa, mõtlevad kaasa ja küsivad kuidas mul päriselt läheb. Aitäh Teile kõigile, see on lihtsalt superrrr. Eriti Eestis, kus pole tugigruppe, a la neljapäevaõhtuseid anonüümseid jututubasid, chati-gruppe jms, mida minu ameerika äpp mulle igal õhtul ravimite võtmisel ikka ja jälle taas soovitab :) Muideks äpp soovitab ka palju naerda, seega üks romantiline komöödiafilm kuulub minu päeva samamoodi kui füsioteraapia.

Pideva arstlikku järelvalve all elamine on minu jaoks pisut kurnav (vähemalt mulle, kellel on aastatega välja kujunenud "valge kitli sündroom"), kuid arusaadavatel põhjustel hädavajalik.  Olen hetkel 3. juulist alates praktiliselt iga nädal 1-2 korda haiglas kontrollis käinud :) Arst teeb kõik, et seda stressi võimalikult kontrolli all hoida. Kohustuslike protseduuride ajad on pikemalt ette planeeritud ja minu õnneks on haigla lähedal. Ja olen tänulik, et meie süsteem monitoorib võimalikult tihedalt ka patsiendi füüsilisi ja füsioloogilisi näitajaid, on rahulikum kui teadmatus.

Olen otsustanud oma päris elu kahe siiratud kopsuga Teiega ka edaspidi jagada. 
Kasu kõigile - mina saan mõtted endast välja ja koos saame targemaks.  Teie otsustada on kas loete või mitte. Kui loete ja minu tööle naasmisel kohtume, siis saame rääkida tööst ja elust, mitte minu tervisest :), sest seda te siis juba teate.  

Kui siia  blogisse satub mõni kopsusiirdamisjärjekorras inimene, siis ehk leiab temagi midagi enda jaoks. Küsimuste korral lihtsalt kirjutage mulle julgelt. 
Eelmine
Kas ma olen teistmoodi? Vol  1.
Järgmine
Füsioteraapia

Lisa kommentaar

Email again:

Kommentaarid: 2

Tiia Muts Kallis Anneli, Sa oled imetlusväärne naine! Soovime Lastehaigla õdedega Sulle suurt hingejõudu, tervist, õnne ja jätkuvat energiat! Nov 16, 2018
Anu Sattusin Teie blogile juhuslikult selle aasta kevadel. Nüüd jälgin seda juba regulaarselt. Olen ise ka LAM diagnoosi ja sellega kaasas käivate vaevustega elanud aastaid.
Suur tänu nende kirjutiste eest, need on väga vajalikud ja julgustavad.
Kiiret kosumist, tervist ja õnne!
Nov 16, 2018