Hea valimistava
–
Kui kandiaadil on töö aga see pole poliitikutöö, siis kas ja kuidas on võimalik üldse kampaaniat teha? Abiks on hea valimistava. Kuid kas see reaalselt aitab?
Mõningad väljavõtteid heast valimistavast:
1. kandidaat ei tee TÖÖ AJAL kampaaniat ega osale valimiskampaanias;
Mulle tundub see nii elementaarne, et kas seda üldse peabki kirja panema. Samas üleskutsed a la võtta valimiskampaania perioodiks puhkust - kujutate ette seda tegemas tänast poliitikut - näiteks mõnad ministrit või ka lihtsat Riigikogu liiget? Näiteks lauljad või näitlejat? Ilmselt pole see reaalne. Kui tänane poliitik seda ei tee, miks seda siis nõuda mittepoliitikult? Pealgi, kui tööaeg on kell 8 - 16, siis kella 16 - 21 võib iga inimene ju ise oma tegevusi planeerida?
2. valmisreklaamile eelistatakse kampaanias kohtumisi valijatega, väitlusi, artikleid ja vestlussaateid;
Artikleid olen ma kirjutanud aastaid, eelmisel aastal said neist enamus ka avaldatud ja neid polnud vähe. Mida lähemale valimistele, seda vähem neid avaldada saab ehk lehed lihtsalt ei taha neid, sõltumata temaatikast. Kohtumised valijatega neil õhtutundidel just käivad. Paljudes organisatsioonides on kohtumised aga keelatud, näiteks poes jt avalikes kohtades, kuna omanikele see ei sobi. Väitlusi ei korralda hea meelega keegi, kuigi minu arvates tuleks just kõrgkoolides, ülikoolides ja gümnaasiumides neid korraldada, et harida tänast ja tulevast valijat. Hetkel hoiavad haridusasutused oma uksed pigem kandidaatide ees lukus. Ja ongi suhteliselt suletud ring - tuleviku kodanikku harida pole võimalik, oma maailmavaated tutvustada saad eelkõige siis, kui oled juba poliitik või kui sul on piisavalt raha kuultusi lehte panna ning kodanikele teeõhtuid üüritud pinnal kodanikele korraldada. Noored aga lihtsalt võõranduvad nii Eestist kui ka poliitikast - kuna poliitik-inimestega kohtumisele neid ei lubata.
3. kandidaat ei varja oma erakondlikku kuuluvust ega poliitilisi vaateid, samuti oma seotust erinevate huvigruppidega;
Poliitilise kodulehe loomisega sattusin toreda dilemma otsa - info küll on, aga kellega ja kus seda jagada? Sotsiaalmeedia muidugi, kuid kuidas jõuda enamate inimesteni. Lisasin kodulehe-blogi aadressi enda poliitiku visiitkaardile ning võimalike ühenduste listides palusin infot levitada. Toimis küll, aga info hakkas ka elama oma elu. Inimesed jagavad ju omakorda infot edasi ning mitte just alati kõige poliit-korrektsemal moel. Meil on õnneks veel inimesi, kes iga nurga taga tonti ei näe.
4. valimisnimekirja kantud kandidaadid teatavad hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni alguseks avalikult, kas nad asuvad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle;
Idee ideaalne. Ja eelkõige võiksid olla informeeritud näiteks kandidaadi töökaaslased. Kas praktikas selle töölepanemiseks peaks aga avaliku ajalehepinna ostmisele mõtlema? Kui asutuses töötab üle 100 inimese ning haridusasutuses õpib näiteks üle 1000 tudengi (kes kõik on täiskasvanud), siis kuidas infot edastada? Näiteks - kirjutades neutraalse info asutuse siseveebi ehk jagades infot sisekommunikatsiooni vahendeid kasutades, loomulikult hoidudes üleskutsetest ja mõjutamisest. Kuid taas hakkab info oma elu elama.
Lugeja aga otsustab omakorda Sinu antud infot jagada, sealjuures valib sihtrühmad, viisid, kommentaarid jms tema. Paradoks seisneb aga selles, et kuigi teave liigub omi radu, oleks kandidaat justkui vastutav kõikide sõnumite eest, kuhu on sisse kirjutatud tema nimi koos kandidaadinumbriga. Ent tegelikkus ei ole nii mustvalge. Inimesed jagavad teavet kellegi kandideerimise kohta sarnaselt igasuguse muu infoga. Kõik ei ole nii rikutud, et kahtlustada enda tegevuses varjatud poliitpropaganda mõju. Näiteks kui kandidaat jagab kellelegi oma pastakaid, siis ei saa kandidaat garanteerida, et tema pastakat ei jagata kodaniku poolt edasi valimispäeval valimisjaoskonnas, sest tavakodanik ei pruugi teada, et valimispropaganda sellel päeval on keelatud.
Iga inimene on iseseisvalt mõtlev indiviid, kandidaat saab võtta vastutuse enda tegude ja sõnade eest, aga ei saa kontrollida seda, kuidas teised tema sõnumit mõistavad või vastu võtavad või veelgi enam – mis nad selle infoga peale hakkavad.
Ehk kõik polegi nii lihtne kui vahel paistab.
Lugedes head valimistava või mõnd netiartiklit ...
1. kandidaat ei tee TÖÖ AJAL kampaaniat ega osale valimiskampaanias;
Mulle tundub see nii elementaarne, et kas seda üldse peabki kirja panema. Samas üleskutsed a la võtta valimiskampaania perioodiks puhkust - kujutate ette seda tegemas tänast poliitikut - näiteks mõnad ministrit või ka lihtsat Riigikogu liiget? Näiteks lauljad või näitlejat? Ilmselt pole see reaalne. Kui tänane poliitik seda ei tee, miks seda siis nõuda mittepoliitikult? Pealgi, kui tööaeg on kell 8 - 16, siis kella 16 - 21 võib iga inimene ju ise oma tegevusi planeerida?
2. valmisreklaamile eelistatakse kampaanias kohtumisi valijatega, väitlusi, artikleid ja vestlussaateid;
Artikleid olen ma kirjutanud aastaid, eelmisel aastal said neist enamus ka avaldatud ja neid polnud vähe. Mida lähemale valimistele, seda vähem neid avaldada saab ehk lehed lihtsalt ei taha neid, sõltumata temaatikast. Kohtumised valijatega neil õhtutundidel just käivad. Paljudes organisatsioonides on kohtumised aga keelatud, näiteks poes jt avalikes kohtades, kuna omanikele see ei sobi. Väitlusi ei korralda hea meelega keegi, kuigi minu arvates tuleks just kõrgkoolides, ülikoolides ja gümnaasiumides neid korraldada, et harida tänast ja tulevast valijat. Hetkel hoiavad haridusasutused oma uksed pigem kandidaatide ees lukus. Ja ongi suhteliselt suletud ring - tuleviku kodanikku harida pole võimalik, oma maailmavaated tutvustada saad eelkõige siis, kui oled juba poliitik või kui sul on piisavalt raha kuultusi lehte panna ning kodanikele teeõhtuid üüritud pinnal kodanikele korraldada. Noored aga lihtsalt võõranduvad nii Eestist kui ka poliitikast - kuna poliitik-inimestega kohtumisele neid ei lubata.
3. kandidaat ei varja oma erakondlikku kuuluvust ega poliitilisi vaateid, samuti oma seotust erinevate huvigruppidega;
Poliitilise kodulehe loomisega sattusin toreda dilemma otsa - info küll on, aga kellega ja kus seda jagada? Sotsiaalmeedia muidugi, kuid kuidas jõuda enamate inimesteni. Lisasin kodulehe-blogi aadressi enda poliitiku visiitkaardile ning võimalike ühenduste listides palusin infot levitada. Toimis küll, aga info hakkas ka elama oma elu. Inimesed jagavad ju omakorda infot edasi ning mitte just alati kõige poliit-korrektsemal moel. Meil on õnneks veel inimesi, kes iga nurga taga tonti ei näe.
4. valimisnimekirja kantud kandidaadid teatavad hiljemalt aktiivse valimisagitatsiooni alguseks avalikult, kas nad asuvad valituks osutumise korral esinduskogusse tööle;
Idee ideaalne. Ja eelkõige võiksid olla informeeritud näiteks kandidaadi töökaaslased. Kas praktikas selle töölepanemiseks peaks aga avaliku ajalehepinna ostmisele mõtlema? Kui asutuses töötab üle 100 inimese ning haridusasutuses õpib näiteks üle 1000 tudengi (kes kõik on täiskasvanud), siis kuidas infot edastada? Näiteks - kirjutades neutraalse info asutuse siseveebi ehk jagades infot sisekommunikatsiooni vahendeid kasutades, loomulikult hoidudes üleskutsetest ja mõjutamisest. Kuid taas hakkab info oma elu elama.
Lugeja aga otsustab omakorda Sinu antud infot jagada, sealjuures valib sihtrühmad, viisid, kommentaarid jms tema. Paradoks seisneb aga selles, et kuigi teave liigub omi radu, oleks kandidaat justkui vastutav kõikide sõnumite eest, kuhu on sisse kirjutatud tema nimi koos kandidaadinumbriga. Ent tegelikkus ei ole nii mustvalge. Inimesed jagavad teavet kellegi kandideerimise kohta sarnaselt igasuguse muu infoga. Kõik ei ole nii rikutud, et kahtlustada enda tegevuses varjatud poliitpropaganda mõju. Näiteks kui kandidaat jagab kellelegi oma pastakaid, siis ei saa kandidaat garanteerida, et tema pastakat ei jagata kodaniku poolt edasi valimispäeval valimisjaoskonnas, sest tavakodanik ei pruugi teada, et valimispropaganda sellel päeval on keelatud.
Iga inimene on iseseisvalt mõtlev indiviid, kandidaat saab võtta vastutuse enda tegude ja sõnade eest, aga ei saa kontrollida seda, kuidas teised tema sõnumit mõistavad või vastu võtavad või veelgi enam – mis nad selle infoga peale hakkavad.
Ehk kõik polegi nii lihtne kui vahel paistab.
Lugedes head valimistava või mõnd netiartiklit ...
Lisa kommentaar